Kas ei peitu kogu selles sôpruse rôhutamises sôbraliku Jumalaga ohtu? Kas ei vôta see ära vajalikku aukartust Tema vastu?
Kahtlemata väärib küsimus tôsist läbikaalumist, kuna tihti leitakse olevat raske tunda aukartust üheaegselt Jumala kui igavese Looja ning ôrna Sôbra vastu. Seda näitas kujukalt Iisraeli rahva kogemus Siinai jalamil: kui hirm oli kadunud, kui ei paistnud enam ei majesteetlikkust ega väge, näis hääbuvat ka aukartus. Seni kui sähvis pikne ja maapind nende jalge all vappus, olid iisraellased valmis tôotama Jumalale mida tahes. Jah, môned vôivad tôepoolest pidada sellist värisevat alistuvust “sündsaks aukartuseks”. Ei läinud aga palju päevi viimasest piksemürinast, kui rahvas metsikus orgias kuldvasika ümber tantsis!1
Seni kuni Jeesus imeväärselt rahvahulki toitis, haigeid tervistas ja surnuid äratas, oli rahvas valmis Teda kummardama ning kuningaks kroonima. Kui Ta aga vastas oma vaenlastele lahkelt ja ôrnalt, kui Ta kohtles patuseid kannatlikkuse ja lugupidamisega, kui Ta selgitas, et Tema riiki ei rajata jôu abil, kui Ta Kolgatal alandlikult loendamatutele solvangutele alistus, siis suurem osa Tema järelkäijatest kas jättis Ta maha vôi tegi Tema väited Enda kui Jumala Poja kohta naerualuseks!
Juudas oli üks neist, kes armastusväärsust nôrkuseks pidas. Kui Jeesus pôlvitas ja ta jalgu pesi, pôlgas Juudas Teda Ta enesealanduse pärast. Jumal, kellest Juudas oleks lugu pidanud, ei oleks iial end sellisel viisil alandanud!
Küsigem: mis sisendab teile suuremat aukartust – kas Jumala väe kohutav ilmnemine Siinail vôi pilt, kuidas suur Looja Ôlimäel vaikselt oma rahva pärast nutab? Kui môlemad – nii aruanne Siinailt kui aruanne Ôlimäelt – on aidanud meil näha Jumalas ühtaegu majesteetlikku Kuningat ning armastusväärset Sôpra, siis arvan, et oleme ôppinud, kuidas kummardada ja teenida Teda aukartuses, nagu Ta soovib. Meis tekib siis lugupidamine ilma hirmuta, lugupidamine, mis on omane sôprusele.
Sellistel sôpradel vôib olla selgem arusaamine Jumala töömeetoditest, kuna Ta saab kônelda nendega avameelsemalt. Vastandina alistuvatele sulastele soovivad nad Temast, keda nad imetlevad, rohkem teada. Kuna nad tunnevad muret Jumala reputatsiooni pärast – nagu kohane sôpradele – siis on nad seega näidanud, et neile vôib usaldada informatsiooni, mida teised vôiksid vääriti môista vôi isegi kuritarvitada.
Sellistele sôpradele vôib Jumal ilmutada oma ôrnust, kartmata, et nad vôiksid Teda pôlata seda nôrkuseks pidades. Ta vôib neile öelda, et Ta ei hinda midagi kôrgemalt kui nende vabadust – ilma et kardaks ohtu vähendada nende lugupidamist distsipliini ja korra vastu. Ta vôib neile näidata, et Temas on kehastunud andestuse printsiip – ilma et oleks ohtu, et nad vôiksid pattu kergekäelisemalt vôtta. Ta vôib neile kinnitada, et neil ei tarvitse karta, ilma et oleks ohtu nende lugupidamist ja aukartust vähendada.
Jeesus hoiatas tôsiselt ohu eest jagada sellist väärtuslikku informatsiooni nendega, kes selle jaoks valmis ei ole, kes ei suuda seda vastu vôtta vôi vôivad isegi leida selle pahadava olevat. Kui Ta hakkas Mäejutluses lôpetama oma imeväärset kirjeldust Jumalast, andis Ta pühalikult nôu: “Ärge andke seda, mis on püha, koertele, ja ärge heitke oma pärle sigade ette, et nad neid ei sôtkuks oma jalgega ega pöörduks ja teid ei kisuks.”2 Kui need sônad tunduvad liiga kôvasti öeldud, siis meenutagem, et viis, kuidas Jeesust järgneva kolme aasta kestel koheldi, tôestas selle hoiatuse asjakohasust!
Sôbrad ei kônele omavahel “môistatuste” kaudu
Kujutlege Jumalat teile ütlevat, et teiega vôib Ta kônelda nii, nagu Tal teistega pole vôimalik kônelda – kuna olete sôbrad. Sellise kôrge komplimendi osaliseks sai Mooses – ning olen môelnud, mida ta pidi küll tundma, kui kuulis Jumalat selgitamas seda Mirjamile ja Aaronile: Ta saab kônelda nende vennaga isegi avameelsemalt kui prohvetitega!
Mirjam ja Aaron olid saanud kadedaks nende eriliste suhete pärast, mis Moosesel olid Jumalaga, ehkki Moosest ennast on kirjeldatud “väga alandlikuna, alandlikumana kôigist inimestest maa peal”.3 Mäletan, kuidas lapsena môtlesin: kui Mooses pani selle salmi kirja enda kohta, siis ei olnud temast tôesti eriliselt alandlik kiidelda omaenda alandlikkuse üle! Palju hiljem hakkasin môistma, et nôuab suurt alandlikkust oma alandlikkust mainida. Harva imetletakse alandlikku juhti. Harva äratab see usaldust. Presidendivalimiste kampaanias ei ülista kandidaadid sugugi eriliselt oma alandlikkust kui riigi kôrgeima ametikoha jaoks vajalikku omadust!
Üks esimesi salme, mida ema mulle ôpetas, algas sônadega: “Hea, alandlik Jeesus, vaata selle väikse lapse peale…” Pidasin – ja pean praegugi – seda väga kauniks. Paljud aga, kellele Jeesus tuli kônelema oma Isast, pôlgasid Teda Tema ôrnuse pärast ja hülgasid Ta – nii nagu prohvet Jesaja oli ette kuulutanud.4
Sajandeid varem oli Jumal öelnud oma alandlikule sôbrale Moosesele, et tuleb päev, mil Ta äratab erilise prohveti Iisraeli rahva hulgast, “niisuguse nagu sina”.5 Jeesus tunnistas, et see ettekuulutus käis Tema kohta.6 Mooses pidi tôepoolest jälgima üha kasvava imetluse ja üllatusega, kuidas Jumala Poeg kohtles kôiki inimesi – eriliselt aga oma vaenlasi – alandlikkuse ja armastusväärsusega!
Enne kui Jeesus ristilöömisele läks, tuli Mooses Temaga Muutmise mäele kônelema. Moosesega ühines prohvet Eelias, ning kôik kolm – kaks inimest ning nende Looja Jumal, nüüd inimolemuses – kônelesid “palgest palgesse” nagu sôbrad kônelevad üksteisega. Luukas teatab, et nad kônelesid Jeesuse eelolevast julmast hülgamisest ja hukkamisest.7
Ehkki nii paljud Jeesust Tema alandlikkuse pärast pôlgasid, kas arvate, et Mooses tundis häbi oma Issanda kôrval mäel seistes? Milline au olla tunnistatud sarnaseks “hea ja alandliku Jeesusega”! Mooses ei häbenenud end oma neljandas raamatus kirjeldada kui “väga alandlikku, alandlikumat kôigist inimestest maa peal”. Olla selline tähendab olla Jumala sarnane.
Näib siiski, et need Moosese omadused ei olnud äratanud tema ôes ja vennas tema vastu lugupidamist. Jumal kutsus kôik kolm Enda palge ette. Aaronil ja Mirjamil kästi lähemale astuda – ning neil tuli kuulda Jumala suust:
Kuulge ometi mu sônu!
Kui teie hulgas on prohvet,
siis ma ilmutan ennast temale nägemuses,
räägin temaga uneäos!
Nônda aga ei ole mu sulase Moosesega:
tema on ustav kogu mu kojas!
Temaga ma räägin suust suhu, ilmsi,
mitte nägemuste ja môistatuste läbi!
Ja tema vôib vaadata Jehoova kuju!
Mispärast te siis ei ole kartnud
rääkida vastu mu sulasele Moosesele?8
Osutagem tähelepanu, et Jumal kôneleb Moosesest ikka veel kui oma sulasest. Ühel varasemal juhul oli Jumal öelnud, et Ta kôneleb Moosesega “palgest palgesse, nagu räägiks mees oma sôbraga”.9 Sôprus Jumalaga aga ei lôpeta teenistust. Jeesus ise andis teeniva Sôbra eeskuju.
Kônelda “avalikult” Isast
Varsti pärast seda, kui Jeesus oli jüngritele sôprust pakkunud (Jh 15,15), teatas Ta neile, et hakkab peagi kônelema neile selgemini kui seni oma Isast. Ta selgitas, et seni oli Ta kônelnud neile “vôrdumite” – tähendamissônade, môistatuste, metafooride – kaudu. Oma sôbra Moosesega ei olnud Ta tôesti pidanud kônelema “môistatuste” kaudu! Aga Ta ütles, et “tuleb aeg, mil ma teile enam ei räägi vôrdumitega, vaid kuulutan Isast teile avalikult.”10
Millal pidi see aeg saabuma? Jüngrid said ilmselt aru, et nüüdsama, kohe. Kui Jeesus oli lôpetanud selle lühikese, kuid tähendusrikka vestluse Isa kohta, laususid jüngrid: “Vaata, nüüd sa ütled lausa ega räägi vôrdumitega!”11 Pange aga siia kôrvale Issanda sônad hetk hiljem, kui Ta kuulutas ette, kuidas kôik jüngrid Ta maha jätavad: “Tund tuleb ja on juba tulnud…”12
Jeesus ütles need konkreetsed sônad aramea keeles. Johannes tôlkis need kreeka keelde. Meie loeme oma Piiblist Johannese tôlke tôlget. Ja ometi ei ole meil tarvis muretseda kogu selle tôlkeprobleemi pärast, nagu oleks algsest tähendusest midagi kaduma läinud. Selle teksti tähendus on praktiliselt sama paljudes piiblitôlgetes. Näiteks ingliskeelne New International Version (NIV) kôlab /eesti keelde tôlgituna/ nii:
Ehkki ma olen teile kônelnud vôrdkujude keeles, saabub aeg, mil ma enam ei kasuta sedaliiki keelt, vaid räägin teile oma Isast lihtsas, selges keeles. Sel päeval te palute minu nimel. Ma ei ütle, et ma palun teie pärast Isa. Ei, Isa ise armastab teid, sest teie olete armastanud mind ja olete uskunud, et ma tulin Jumalast. Ma tulin Isast ja astusin siia maailma; nüüd lahkun ma maailmast ja lähen tagasi Isa juurde. 13
Eriti meeldib mulle 27. salm Knoxi tôlkes: “Kuna Isa ise on teie sôber, sest te olete saanud minu sôpradeks…” Monsinjoor Knox tôlkis Johannese kreekakeelse tôlke ladinakeelsest tôlkest.
Kuid nii ladina kui kreeka keeles pärinevad sônad “armastus” ja “sôber” môlemad ühest ja samast tüvest.
Kas selles, mis Jeesus siin Isa kohta ütles, on midagi, mis näib väljendatud selgemini ja vähem vôrdkujuliselt kui varem? Leidsin ainult järgmised lihtsad sônad, mis lihtsasse keelde ümbersônastatuna kôlaksid nii: “Ma ei ütle teile, et ma Isa teie pärast palun. Isa ise armastab teid.”
Goodspeed tôlgib selle teksti järgmiselt: “Ma ei tôota teile, et hakkaksin tegema Isa ees eestpalveid teie pärast, sest Isa ise armastab teid.”
Sôbraliku Jumala sôpradena julgustati jüngreid nüüd esitama oma palveid otse Isale. Ei olnud tarvis, et Jeesus seda nende eest teeks.
Jeesus aga ütles, et nad pidid paluma “tema nimel”. See ei tähenda, et kui Jumal meie palvetes oma Poja nime ei kuule, et Ta siis oleks vähem tahtlik neid kuulda vôtma. Jeesuse nime nimetamine väljendab tänulikku tunnistust, et kui Jumala Poeg ei oleks meile näidanud tôde oma Isa kohta, ei oleks me teadnud, kuidas Isale läheneda. Vôib-olla meis ei tekiks isegi sellist soovi!
Selle môttes on meil tôepoolest läinud tarvis kedagi, kes “vahendaks”, “eest kostaks”, “vahele astuks”. Iga kord kui palvetame Jeesuse nimel, me täname sellega Jumalat Kristuse kui oma Vahemehe eest, kes tuli sillutama kuristikku meie ja Jumala vahel ning tooma meile tôde meid armastavast taevasest Isast.
Jeesuse tôttu teame, et me vôime kônelda oma taevase Isaga nii, nagu “sôber kôneleb sôbraga”. Ei ole vajadust, et keegi sôber veel meie vahel seisaks, sest Jumal ise on meie sôber.
On üllatav, et mitte igaühele ei meeldi kuulda seda selget väidet Isa kohta, mis on kirja pandud Johannese evangeeliumi 16.peatükis. Tegelikult kuulsin isegi kord, kuidas üks pastor seda “neetud ketserluseks” nimetas. “Kui Jeesus ei palu Isa meie eest”, jätkas ta, “siis ei ole meil mingit lootust pääseda”.
Olen kindel, et see vaimulik tööline ei andnud endale aru, et môistis hukka Kristuse Enda sônad. Seega pean avameelselt osutama, et ta oli harjunud – nagu ka paljud teised – lugema Jh.16, 26 teksti ilma ülitähtsa sônata “ei”. Jeesus ütles: “Ma e i ütle teile, et ma palun Isa teie eest.” Paljude lugejate jaoks on aga sôna “ei” mingil kombel kaduma läinud!
Arvukatel avalikel koosolekutel ja isegi trükisônas olen kuulnud ja näinud, kuidas seda salmi tsiteeritakse ilma sônata “ei” – tôotusena, nagu Jeesus tegelikult lubanuks paluda Isa meie eest. Môned on väljendanud suurt üllatust, kui nende tähelepanu sellele puuduvale sônale on juhitud. Olen isegi kuulnud, kuidas Jumala Sôna kuulutajad tunnistavad et kui sôna “ei” tôesti sellesse teksti kuulub, ei tea nad, mida selle tekstiga peale hakata. Môned lihtsalt ignoreerivad seda.
Jüngrid lasksid mööda veel ühe vôimaluse käituda sôpradena, nagu neid oli üles kutsutud – esitada küsimusi, nagu teevad sôbrad. Nad oleksd väga hästi vôinud Jeesuselt küsida, kas Ta tôesti môtles nii, nagu neile just öelnud oli.
“Kas Sa tôesti tahad öelda, et Sul ei ole tarvis Isa meie eest paluda? Miks siis anti Moosesele Siinai jalamil korraldus preesterlik süsteem sisse seada?”
“Kas siis ülempreestri eriliseks ülesandeks ei olnudki Jumalat patuste eest paluda?”14
“Kas mitte Mooses ei palunud Jumalat, et Ta oma viha vääriti käitunud rahva peale välja ei valaks?”
“Kas mitte Mooses ise ei teatanud, et tal ônnestus Jumalat veenda meelt muutma?”
Jüngrid oleksid vôinud juhtida Jeesuse tähelepanu Pühakirja sônadele: “Mooses aga anus Jehoova, oma Jumala ees ja ütles: … “Pöördu oma tulisest vihast ja kahetse kurja, mida sa kavatsed teha oma rahvale!” …Ja Jehoova kahetses kurja, mida ta oli ähvardanud teha oma rahvale.”15
“Kas tahad Sa öelda, Issand, et isegi Mooses môistis asja vääriti?”
Meie ajal – kuna meil on nüüd vôimalus lugeda ka Heebrea raamatut – vôiksime tôstatada veel ühe küsimuse: “Jeesus, kui ülempreestri töö sümboliseeris seda tööd, mida Sina tegema tulid – ning mida Sa oled teinud sellest saadik, kui Sa Isa juurde tagasi läksid – miks ütlesid Sa siis, et tegelikult Sul ei ole tarvis Jumalat meie eest paluda? Ning hoolimata sellest selgest väitest – miks Sinu head sôbrad nagu Johannes ja Paulus kirjeldavad Sind oma Uue Testamendi kirjades ikka veel Eestkostjana, kes meie eest taevastes ôuedes palveid teeb?16 Kas isegi nemad ei môistnud? Vôib-olla oli Johannes segaduses, kui kuulis, kuidas Sa palusid Isa nii paljut jüngrite heaks teha – ja vahetult pärast seda, kui Sa ütlesid, et ei kavatse Isa paluda?”17
Kuidas küll tahaks, et Johannes oleks palunud Jeesusel selgitada seda väidet Isa kohta. Siis oleks ta kirja pannud Jeesuse hindamatu vastuse ning me saaksime seda praegu lugeda. Ja ometi – ülejäänud Pühakirja osadest vôime saada môningaid andmeid sellest, kuidas Issand asja seletanud oleks.
“Ma ei ole tulnud rääkima vastupidist Moosesele”
Jeesus oleks ehk vôinud korrata seda, mida Ta oli öelnud kriitikutele, kes süüdistasid Teda Pühakirja ôpetustele vastu rääkimises. “Ärge arvake, et ma olen tulnud tühistama käsuôpetust vôi prohveteid, ma ei ole tulnud neid tühistama, vaid täitma.” 18
Ning siis, nagu oli Tal kombeks sellistele küsimustele vastates, oleks Jeesus ehk vôinud vaadelda kogu selle seisukoha ajalugu – et Jumala lastel on vaja kedagi, kes nende ja nende taevase Isa vahel seisaks. Ta oleks vôinud jüngritele meelde tuletada, kuidas Jumal tuli Siinail alla oma rahvale rääkima, meenutada abinôusid, mida Tal tuli nende tähelepanu vôitmiseks kasutusele vôtta, ning kuidas rahvas hirmust värisedes Moosest palus, et Jumal nendega otse ei kôneleks, muidu saavad nad surma.
“Mooses, räägi sina meiega, siis me kuulame. Ainult ärgu Jumal meiega rääkigu, et me ei sureks!”19
Jeesus oleks vôinud jätkata: “Môistate – rahvas oli see, kes soovis, et keegi nende vahel oleks, keegi, keda nad pidasid Jumala sôbraks, kes vôiks seista nende ning Jumala vahel, kelle ees nad hirmu tundsid.”
“Aga teie, jüngrid, teate, et ma olen Seesama, kes rääkis Siinailt. Kas teie kardate Mind? Ma olen palunud teil Minu sôbrad olla. Ja te teate, et on ohutu istuda siinsamas ning Minuga avameelselt juttu ajada!”
Ma ei soovinud, et keegi vahepeal seisaks
Ja siis oleks Jeesus ehk kurvalt jätkanud: “Kuidas Ma küll oleksin soovinud kônelda niiviisi oma rahvaga seal kôrbes! Ma ei soovinud, et keegi meie vahepeal seisaks, otsekui Ma ise oma lapsi ei armastaks. Nemad aga ei tundnud Mind, nii nagu tunnete teie. Esmalt olid nad nii lugupidamatud. Seejärel tundsid nad hirmu! Ma ei saanud ju neid käskida, et nad hirmu ei tunneks!
Nagu teie, jüngrid, kindlasti teate, ei saa usaldust ja sôprust käskida. Ja nii – seni kuni nad Mind paremini tundma ôpivad – nôustusin Ma, et Mooses vahendajaks oleks. Teda nad ei kartnud, tema aga ei kartnud Mind.”
“Loomulikult ei olnud kedagi Moosese ja minu vahel. Ta tundis Mind tôeliselt ja oli Mu sôber. Kedagi ei olnud ka Minu ja Mu vana sôbra Aabrahami vahel, kui ta minuga nii avameelselt kôneles Minu plaanide üle Soodoma rahva suhtes. Kedagi ei olnud ka Minu ja Iiobi vahel, kui ta tundis end vabana oma tundeid väljendama. Tema nôuandjad arvasid, et Ma olen selle üle vihane, tegelikult aga tegi selline usaldus Mulle au.”
“Nüüd,” vôinuks Jeesus ehk jätkata, “olen Ma tulnud ise taevast, et olla vahendajaks – nii nagu ma Moosesele ütlesingi. Paljud vôivad küll Minu tuleku eesmärki vääriti môista. Paljud vôivad ehk isegi siiralt Jumalat tänada, et Ta saatis Minu, ôrna ja lahke Jeesuse, seisma nende ja nende pahandatud taevase Isa vahel – otsekui oleksin Mina lahkem kui Tema!”
“Te aga teate, kes Ma tegelikult olen. Te olete näinud, et prohvet Jesajal oli ôigus, kui ta ette kuulutas, et Rahuvürst on tegelikult Jumal ise.20 Ôelge nüüd mulle tôtt, jüngrid. Kas te vajate kedagi, kes teid Minu eest kaitseks? Kui ei, siis ei vaja te ju ka kedagi, kes kaitseks teid Isa eest. Kui te äsja söögi ajal halbu môtteid heietasite, kas oli siis keegi teie ja teie Jumala vahel, kui Ma teie tolmuseid jalgu pesin? Ma soovin eriliselt, et te tulevikus alati meeles peaksite: kui Ma Juudase jalgu pesin ei olnud kedagi tema ja ta Jumala vahel.”
“Ma olen teile öelnud nii selgesti kui suudan – Isa armastab teid niisma palju kui Minagi. Ta on just niisama sôbralik ja andestav nagu Ma loodan te olete Mind leidnud olevat. Ta oleks isegi sama tahtlik pôlvitama ja teie määrdunud jalgu pesema!”
“Nüüd aga pean Ma minema – et Mind risti löödaks. Soovin, et oleksite koos Minuga Kolgatal. Soovin, et vaataksite, kuidas Ma seal suren. Vôib-olla aitab see teil selgemini môista, mida Ma olen püüdnud teile rääkida Isa kohta.”
On kurb, et kaheteistkümnest jüngrist oli risti all ainuüksi Johannes. Kuid ta pani ustavalt kirja, mida ta nägi ja kuulis.
Aastaid tagasi ühel perekondlikul palvusel, kui mu noorim tütar alles kuuene oli, lugesime koos lastega lugu ühest kristlikust ajakirjast. Selles oli dramaatiliselt jutustatud, kuidas Jeesus seisab Isa ees ja palub Teda meile andeks anda – eriti väikestele lastele, kes ei ole head olnud!
“Aga isa”, sekkus Alice, murelik ilme näol. “Kas see tähendab, et Jumal ei armasta meid samapalju nagu Jeesus?” Talle näis selge, et see, kes palub andestada, peab armastama rohkem kui see, keda palutakse seda teha.
Sel ôhtul kestis palvus harilikust pisut kauem. Väike tüdruk oli söandanud esitada väga tähtsa küsimuse Jumala kohta. Ja ta soovis tôesti aru saada, milles on asi! Jutustasin talle siis loo sellest, mida Jeesus oli püüdnud jüngritele seal ülemises toas nii väga selgeks teha.
