Prohvet Hosea alustab oma raamatut jutustusega, kuidas Jumal käskis tal teha midagi lausa uskumatut: tal tuli naituda naisega, kes käitus nagu prostituut. Meil on vähe andmeid, kuid teame: kui see naine juba enne liiderlikult ei käitunud, teadis Jumal kindlasti, et ta peagi nii käituma hakkab.
Selliseid juhiseid ei olnud tôesti lülitatud Jumala poolt igapäevase elu kohta antud juhtnööridesse! See ei ole sedaliiki korraldus, mis oleks kooskôlas kaine môistusega ning mida inimene täidaks ka edaspidi – ka siis, kui Jumal seda iialgi ei käsiks.
Tegemist oli ainulaadse korraldusega – sellisega, nagu Jumal oli omal ajal andnud Aabrahamile. Jumalal oli oma rahvale midagi tähtsat öelda ja ta palus oma sôbral Hoseal mitte ainult sônum edasi anda, vaid ka selle tähendust demonstreerida. Kuna Hosea tundis Jumalat nii hästi – nagu ilmneb tema raamatu ülejäänud osast – kuuletus ta korraldusele ning naitus Gomeriga. Neile sündis kolm last. Sôltuvalt raamatu tôlgitsusest vôib eeldada, et ainult üks neist oli Hosea laps. Hiljem jättis Gomer Hosea maha, et elada teiste armastajatega.
“Jumal, kas tähendab see, et Sinu sônum on nüüd edasi antud?” vôis Hosea küsida.
“Oh ei, kôige tähtsam osa on alles ees. Nüüd mine ja otsi oma naine üles. Vôta pisut raha kaasa – juhuks, kui sul tuleb ta välja osta. Kui sa ta leiad, vaata, kas sul ônnestub teda veenda koju tagasi tulema ning edaspidi ustava naisena käituma.”
Hosea läkski naist otsima. Olen sageli seda rännakut kujutlenud: Hosea käib paigast paika ja küsib: “Kas olete ehk Gomerit näinud?”
Viimaks leidis ta naise üles. Kui sina oleksid olnud Hosea asemel, mida oleksid sa oma naisele öelnud? Kui sa armastanuks teda, oleksid sa teda tema käitumise pärast hukka môistnud? Oleksid sa tast kinni haaranud ning püüdnud teda koju tassida? Kas ta sellisel juhul oleks sinuga elada tahtnud? Ning kui ta oleks absoluutselt kindlalt keeldunud koju tulemast, oleksid sa olnud tahtlik asjast loobuma ning laskma tal minna?
Oleksid sa hetke tunnete tulvas üldse midagi suutnud öelda? Välja arvatud ehk sônad: “Gomer, lähme koju…”
“Kas sa tôesti mind veel tahad? Oled sa selles veendunud?
“Jah, Gomer.” Vôi ehk lihtsalt peanoogutus läbi pisarate…
Ma ei tea, kuidas see täpselt juhtus – kuid Gomer läks Hoseaga koju.
Millised on Jumala tunded oma kôlvatu rahva suhtes
Lugu prohvetist ja ta naisest näib kujutavat Jumala suhteid oma truudusetu rahvaga. Kaua aega oli Jumal püüdnud veenda mässumeelset Iisraeli tagasi tulema, Teda taas usaldama ning ise usaldusväärse rahvana käituma. Ehkki aga tegemist oli Tema parima sôbra Aabrahami lastega, olid nad Tema armastuse üle vaid naernud ning iga lähenemiskatse hüljanud.
Kuna usaldust ei saa iial vôita jôuga, mida muud vôis Jumal teha kui asja kurvalt sinnapaika jätta ning lasta neil minna? Ilma Tema kaitseta oleksid aga selle tagajärjed olnud hukatuslikud!
Kurvalt tuletab Jumal meelde pikki sajandeid, mil Tema armastus vastamata jäi:
Kui Iisrael oli noor,
siis ma armastasin teda
ja ma kutsusin oma poja Egiptusest!
Mida rohkem neid kutsuti,
seda rohkem nad läksid eest ära,
ohverdasid baalidele
ja suitsutasid nikerdatud kujudele!
Mina ôpetasin Efraimi käima,
vôtsin nad oma kätele,
aga nad ei môistnud,
et ma tahtsin neid terveks teha!
Ma tômbasin neid inimlike sidemetega,
armastuse paeltega;
ma olin neile nagu ikke kergitajaks
nende kaela pealt:
ma kummardasin tema juurde ja toitsin teda!
Ta peab minema tagasi Egiptusemaale ja ta kuningaks saab Assur, sest nad on tôrkunud pöördumast! Môôk tantsib ta linnades, lôpetab ta lobisemised ja neelab nad nende kavatsuste pärast! Minu rahval on kalduvus minust ära pöörduda: kuigi teda kutsutakse ülespoole, ometi ei tôuse neist ükski!
Kuidas ma annaksin ära sind, Efraim,
loovutaksin sind, Iisrael?
Kuidas ma teeksin sind Adma sarnaseks,1
talitaksin sinuga nagu Seboimiga?2
Mu süda ei luba mul seda teha!
Mu armastus sinu vastu on liiga tugev!3
Phillips tôlgib 8. salmi kaks esimest rida:
Kuidas küll vôiksin, oh, kuidas küll vôiksin sind ära anda, Efraim!
Kuidas küll vôiksin sinust loobuda, oh Iisrael!
Paulus oli Hosea raamatuga hästi tuttav
Apostel Paulus oli haritud juudina Hosea kirju sageli lugenud. Olen môelnud, mida ta tundis, kui luges seda kirjeldust Jumala suhtumise kohta neisse, kes keelduvad Teda omaks vôtmast. Kas on ehk vôimalik, et tema südamesse tôi rahutuse muuhulgas just see tekst, kui ta asus teele Damaskusesse, et Jumala hüljanud inimeste suhtes vägivalda tarvitada?
Vähemalt kui ta hiljem sel teemal kirjutama hakkas, selgitas ta kolmel korral Rooma kirja alguses, et Jumal pidi inimesed, keda Ta tôe abil vôita ei suutnud, ära “andma”:
Sest Jumala viha saab ilmsiks taevast kôigi inimeste jumalatuse ja ülekohtu vastu, nende vastu, kes tôde ülekohtuga kinni peavad, sellepärast et see, mida teatakse Jumalast on avalik nende seas; sest Jumal on seda neile avaldanud. Sest tema nähtamatut olu, nii tema igavest väge kui jumalikku olemist nähakse, kui neid pannakse tähele, tema tegudes maailma loomisest alates, nii et nad ei saa vabandada, sellepärast et nad Jumalat tundes ei ole teda kui Jumalat austanud ega tänanud, vaid on oma môtlemistes saanud tühiseks ja nende môistmatu süda on läinud pimedaks. Kiites endid targaks, on nad saanud jôledaks ja on kadumatu Jumala au vahetanud kaduva inimese ja lindude ja neljajalgsete ja roomajate sarnase kuju vastu.
Sellepärast on Jumal nad annudki nende südamete himudes rüvedusse, oma ihusid ise pilastama. Nemad on Jumala tôe vahetanud vale vastu ja on austanud ning teeninud loodut enam kui Loojat. … Sellepärast on Jumal nad annud häbematuisse ihadesse. … Ja nagu nad heaks ei arvanud kinni pidada Jumala tunnetamisest, nii on Jumal nad annud hoolimatu meele sisse, tegema seda, mis ei kôlba.” 4
Kuivôrd sobib see tekst kokku pildiga Jumalast, kes igatseb oma môistvatelt sôpradelt armastust ja koostööd! Pange tähele: ei ole öeldud, et Jumal karistab inimesi nende môistust pimestades! Nende môistus on pime ja meeled on muutunud tundetuks, kuna see on tôe hülgamise ja selle allasurumise loomulik tagajärg. Nad on “Jumala tôe vahetanud vale vastu” ning on hakanud koguni loomi jumalatena kummardama. Môned kummardasid tollal isegi mardikaid ja krokodille!
Kuna seaduspärasus on, et me kaldume ise muutuma kôige selle sarnaseks, mida kummardame ja imetleme, kujutlege, milline tagajärg vôis olla mardika kummardamisel? Kummardajate lapsed vôisid ehk palvetada nii: “Kallis Issand Mardikas! Hoia mu ema, hoia mu isa ning aita meid kôiki rohkem Sinu sarnaseks saada!”
Alustades seletust selle kohta, mida Jumal teeb nendega, kes keelduvad pakutud lunastust vastu vôtmast, kôneleb Paulus “Jumala vihast”. On ilmne, et see ei sarnane inimese vihaga: pange tähele, kuidas Jumal oma viha ilmutab. Paulus on samal seisukohal nagu prohvet Hosea: Nendele, kes Jumalat omaks vôtta ei soovi, kôneleb Jumal oma armastusest nende vastu, oma pettumusest – ning laseb neil siis minna.
Kui inimesed kangekaelselt Jumala hülgavad ning tôe alla suruvad, mida muud vôibki Jumal teha kui lasta neil minna ning jätta nad oma môistmatu môtteviisi ja mässumeelse valiku vältimatuid tagajärgi maitsma?
Kui tôsised on aga need tagajärjed – kui Jumal meid eneste hooleks jätab ning meil minna laseb? Vôib asi ehk lôppeda surmaga? Kui, siis mispärast?
Arstid ei tapa patsiente, kes nende juhiseid ei täida
Kujutlege end arsti vastuvôturuumi. Tegemist on tunnustatud spetsialistiga vastava haiguse vallas. Arst ulatab teile pudelikese arstimit, mis on môeldud just teie haiguse raviks. Te näite hetkeks kôhklevat…
“Doktor”, küsite murelikult, “mida te t e e t e nende haigetega, kes ettekirjutatud rohtu ei vôta?”
“Miks te nii murelik olete?” vastab arst. Ning mida te selle küsimusega üldse môtlete – mida te t e e t e nende haigetega? Kas inimesed on midagi rääkinud teile selle kohta, kuidas ma oma haigeid kohtlen?”
“Jah… tôepoolest… ning see ongi pôhjus, miks ma pisut kardan! Tunnen üht arsti, kes nähtavasti ei ole teie sôber, ning tema väidab et te…”
Te kôhklete jätkamast! Arst näib olevat tôesti oma ala spetsialist ning tal on nii sôbralik nägu. Ta käib peale, et jätaksite.
“Mida ma tahtsin öelda, doktor – môned inimesed räägivad, et kui teie haiged ettekirjutatud rohtu ei vôta, karistate neid rängalt. Te piinate neid – vôi isegi tapate. Nad väidavad teid nii toimivat, et haiged ei tuleks lihtsalt teie kallist aega raiskama ning oleksid juba ette hoiatatud. Oletan ka, et see môjutab neid ravi eest kiiremini tasuma!”
“Miks siis üldse minu juurde tulite?”
“Asi on selles, et ma proovisin juba igal pool mujal – keegi aga ei suutnud mind aidata. Sain teada, et teie olete selle haiguse ravimisel kôige edukam olnud ning otsustasin seetôttu ikkagi riskida!”
Doktor näib olevat väga arusaaja inimene. “Kôik, mida vôin teile öelda, on: palun vôtke seda rohtu. Ning ma soovin, et vôtaksite täpselt ettekirjutatud doosides. Teie seisund on nii tôsine, et kui te mul ennast aidata ei lase, ei ole teile palju päevi elada jäänud.”
Jah, arstid ei tapa haigeid, kes nende ettekirjutusi ei täida. Mônikord tuleb neil aga pealt vaadata, kuidas nende haiged surevad. Mônikord arstid isegi nutavad sealjuures…
Juhtub, et surev haige on arsti enda laps. Arsti ja isana on ta püüdnud veenda poega oma hukutavat eluviisi muutma. Poeg on kangekaelselt keeldunud ning armastaval isal ei jää muud üle kui poeg oma teguviisi tagajärgede hooleks jätta. Kôik, mida isa ja arst nüüd saab teha, on seista voodi kôrval ja vaadata, kuidas ta poeg sureb.
Kas taevast Arsti vôib usaldada?
Jumal on esitanud End meie taevase Isa ning Arstina. Kui Jeesus siin maa peal oli, kulutas Ta suure osa oma ajast haigete tervistamisele. Tal oli oma ülesande täideviimiseks nii vähe aega! Miks ei kulutanud Ta rohkem aega jutlustamisele?
Kôigist Piibli kuuekümne kuuest raamatust on ilme, et Jumala meetodiks on mitte ainult selgitada, vaid ka demonsteerida, kujutada näitlikult. Mida ilmutas Jeesus Isa kohta – selle kohta, kuidas Jumal kohtleb patuseid – tervistades kôiki haigeid, kes Tema juurde tulid? Môned neist isegi ei tänanud Teda! Môned neist olid lôpuks tôenäoliselt Tema vaenlaste hulgas!
On ilmne, et Jeesus ei tulnud kujutama Jumalat hukkajana. Jumal aga ei muutu kunagi. Need, kes kord peavad seisma Jumalaga silmitsi, môistavad, et Jumal on ikka veel nende Arst – niisama pühendunud kui varemgi, et aidata inimestel elada! Miks siis kujutab Piibel kadunuid hukkuvatena? Nad ei ole olnud tahtlikud Jumalat kuulama. Nad ei ole arstimit vastu vôtnud. Nad ei ole järginud Arsti ettekirjutusi. Mida saab taevane Arst muud teha kui nad kurvalt tagajärgede hooleks jätta?
Miks peaksid aga inimesed minema arsti juurde, keda nad ei usalda? Kas teie usaldaksite arsti, kelle kohta olete kuulnud, et ta eriti ei hooli aususest? Kas riskiksite usaldada oma elu arsti hoolde, kellest räägitakse, et ta oma patsientide peale vihastab ning neid isegi vägivallaga ähvardab?
Sellest saadik, mil vaenlane Jumala kohta Eedeni aias valetas, on Jumala reputatsioon inimeste silmis olnud madal. Isegi need, kes esitavad end Jumala sôpradena, on sageli kujutanud Teda meelevaldse ja karmina. Ning Isa môistab, miks nii paljud tema lastest Temast eemale hoiavad ning teiste arstide juurde lähevad.
Seepärast Jeesus, enne kui Ta läks Kolgatale, et vastata küsimustele patu lôplike tagajärgede kohta, elas teatud aja inimeste keskel. Ta soovis, et veenduksime: See, kes lôppude lôpuks on sunnitud mônedel oma lastest laskma oma teed minna, on Arsti ja Sôbrana absoluutselt usaldusväärne.
Jeesus näitas, kui lôpmatult armastav on Isa – armastades kôiki, sealhulgas väikesi lapsi. Jeesuse jüngrid eeldasid, et nende Ôpetaja on liiga hôivatud, et leida aega väikeste poiste ja tüdrukute jaoks. Jeesus aga ütles: “Jätke lapsukesed rahule ja ärge keelake neid minu juurde tulemast!”5
Jeesus näitas, kui lôpmatult kannatlik on Isa: Ta kohtleb igaüht äärmise viisakuse ja môistmisega – vaatamata sellele, et Ta sageli vastuseks vaid pôlgliku suhtumise osaliseks saab. Kord küsisid jüngrid, kas Jeesus soovib neil lasta tuld taevast maha tuua, et Tema armastuse pôlgajaid hävitada. Issand noomis neid nende südametu kannatamatuse pärast. Ta ei olnud tulnud kedagi hukkama, vaid tervist tooma ja parandama.6
Jeesus soovis et teaksime: iga üksikasi meie elus huvitab meie Taevast Isa. Kogu erutuses ja segaduses, mis Jairuse tütre ülesäratamisele järgnes, oli just Jeesus see, kes tuletas meelde, et tüdrukule tuleb ka midagi süüa anda!7
Ülim demonstratsioon
Ning siis, selle vôrratu elu lôpul, tuli ülim demonstratsioon sellest, missugune on Jumal. Neljapäeva ôhtul Jeesus vangistati. Teda kuulati üle ebaseaduslikult. Talle esitati valesüüdistusi. Teda solvati kohutavalt. Aga Ta ei saanud kordagi vihaseks…
Kaks korda peksti Teda julmalt. Tal ei lastud kogu öö magada ega antud midagi süüa. Kas Ta ärritus? Mitte hetkekski.
Ümberolijad hakkasid oma lôbuks Tema haavatud pead keppidega taguma. Nad pilkasid Teda Tema salapärase sünniloo pärast nagu sohilast. Seejärel sülitasid nad Talle näkku. Kas lôppes Tal nüüd kannatus? Kas sai Ta vihaseks oma piinajate peale? Ei iial!
Isegi kui Ta ristile naelutati, kostusid Ta huulilt sônad: “Isa, anna neile andeks, sest nad ei tea, mida nad teevad!”8
Asjaolu, et Jeesus palus Isa oma piinajaile andeks anda, kôneleb meile, et Ta ise oli neile juba andestanud. Keegi neist ei olnud Temalt vabandust palunud, keegi ei palunud endale andeks anda. Ja ometi – Jeesus andestas neile. Ning pidage meeles, et Jeesus on Jumal!
Nii nagu Jeesus oma jüngritele ütles, ei ole Tal tarvis Isa meie eest paluda, sest Isa on niisama armastav ja andestav nagu Poeg. Kui Isa oleks Jeesuse asemel ristil rippunud, oleks Ta olnud niisama valmis oma piinajaile andestama nagu Poeg – ehkki keegi nende eest ei oleks palunud!
Millega vôitis Jeesus röövli ristil?
Kaks kurjategijat löödi risti koos Jeesusega, teine teisele poole. Need mehed olid röövlid, bandiidid. Fraas “röövel ristil” on saanud kristlikus maailmas harjumuspäraseks.
Esmalt ühinesid röövlid teistega Jeesust mônitades. Seejärel aga lausus üks teisele: “Tead, meie oleme ôigusega siin, see mees aga pole midagi halba teinud!” Ta silmitses Jeesuse ristile kinnitatud pealkirja, kuhu oli heebrea, kreeka ja ladina keeles kirjutatud: “See on Jeesus, juutide kuningas.”
Kui Jeesus nüüd röövli suust järgnevaid sônu kuulis, pidi see tôesti Tema valu leevendama ning osutama, et Ta kannatused on midagi väärt: “Jeesus, môtle minule, kui Sa oma kuningriiki tuled.” Jeesus lubas seda teha.
Millega vôitis Jeesus röövli ristil? Kas andestuspalvega oma julmade piinajate eest? Kuna röövel oli end kurjategijaks tunnistanud, pidi ta tôesti môtisklema selle üle, kuhu ta pärast surma satub! Ning julgeimaks paigaks temasugusele mehele vôis olla kuningriik, mida valitseb selline andestav kuningas!
Röövel vôis môtiskleda: “Jeesus, kui S i n u l tôesti kunagi kuningriik on, siis palun lase ka mind sinna.”
Nüüd märkas Jeesus risti all oma ema. Kannatades ise kirjeldamatut piina ning meeled tulvil môtetest kôige selle tähenduse kohta, mis sünnib, tundis Ta Maarja pärast muret.
Läheduses seisis Johannes. “Palun hoolitse mu ema eest,” palus Jeesus. Nüüdsest oli Johannese kodu ka Maarja kodu.
Varsti pärast seda Jeesus suri. Surres Ta ei küsinud: “Jumal, miks Sa mind tapad? Miks Sa mind hukkad?” Ei!
Jeesus hüüdis: “Mu Jumal! Mu Jumal! Miks Sa mind oled maha jätnud? Miks oled Sa minust loobunud? Miks Sa mul minna lased?”9
Ehkki Jeesus ei olnud iial hetkekski mässumeelne olnud, koges Ta nüüd patu lôplikke tagajärgi. Jumal kohtles Teda, otsekui oleks Ta päästmatu patune.
“Ta on tema, kes ei teadnud mingist patust, meie eest teinud patuks,” selgitas Paulus hiljem.10 Revised English Bible annab tôlke: “Kristus ei olnud patus süüdi, kuid ometi samastas Jumal Ta meie pärast inimese patususega.” (otsetôlge)
Olen sageli kuulnud öeldavat, et kui patused lôpuks surevad, “valab Jumal nende peale välja oma viha”. Ristil Jumal “valas oma viha välja” Poja peale. See tähendab, nagu Paulus Rooma kirjas selgitab, et Jumal “laskis Tal minna”, “loovutas Ta”, “andis Ta ära”. Ning Rm 4,25 väidab Paulus, et kui Jeesus suri, Jumal tôesti “loovutas Ta”: tarvitatud on sama kreekakeelset sôna nagu ka Rm 1,24.26.28, selgitamaks, mis juhtub, kui Jumal oma “viha” ilmutab.
Mônedes tôlgetes on Rm 4,25 öeldud, et Jeesus “pandi surma”. Jah, kui Jumal Ta loovutas, Jeesus tôepoolest suri. Vôiks öelda ka nii, et Ta “loovutati surma”. Kreeka keeles on aga ainult öeldud, et Ta “loovutati”. Paulus nähtavasti valis sihipäraselt just selle kreekakeelse sôna, et aidata meil môista, mida Jeesuse surm tegelikult demonstreerima pidi.
Mida Jeesuse surm pidi näitama?
Selles tähelepanuväärses Rooma raamatu tekstis osutab Paulus, mis eesmärk oli Kristuse ristisurmal:
(Järgnev on dr. Maxwelli enda tôlge – seekord üsna lähedane otsetôlkele – seepärast püüan seda ka eesti keelde edasi anda vôimalikult sôna-sônalt ning seetôttu ehk küllaltki kohmakalt. -Tlk.)
Jumal näitas Teda avalikult suremas – lepitusvahendina, et seda vastu vôtta usu läbi. See pidi demonstreerima Jumala Enda ôigust, sest oma jumalikus kannatlikkuses oli Ta ilmselt vaadanud mööda inimeste endistest pattudest. See pidi demonstreerima Tema ôigust käesoleval ajal – ning selle eesmärgiks oli näidata, et Ta ise on ôige ja teeb ôigeks igaühe, kes usaldab Jeesust. 11
Paulus ei oleks tôesti suutnud rohkem alla kriipsutada tôsiasja, et risti eesmärk oli demonstreerida tôde Jumala Enda iseloomust – tôde, mis on meie sôpruse ja usalduse aluseks!
Vaade Ketsemani aiast ja Kolgata ristilt
Olen sageli kujutlenud ennast olevat seal – päeval, mil Jeesus risti löödi. Tegelikult meeldib mulle kujutleda end Temaga juba varem – alates Ketsemani aiast.
Juba seal algas Jeesuse kogemus – lahutus Isast, mis tulenes sellest, et Ta “loovutati” otsekui patune. Kui Ta tundis, et Ta ühendus Isaga hakkas katkema, muutus piin peaaegu talumatuks. Markus toob ära Ta sônad: “Minu hing on väga kurb surmani…”12
Luukas teatab meile arstina, et Jeesusele ilmus ingel taevast ning kinnitas Teda. “Ja heideldes raskesti, palvetas ta veel pinevamalt; ja tema higi oli nagu verepisarad, mis langesid maa peale.”13
Ka inglitel on küsimusi
Kas Jumal karistab oma Poega? Kavataseb Ta Teda surmata? Inglid jälgivad pinevalt.14 Ka neil on vaja saada vastus Saatana süüdistusele, justkui oleks Looja valetanud. Nad olid kuulamas Eedeni aias, kui Madu naeris Jumala hoiatust Aadamale ja Eevale: kui nad patustavad, nad surevad. Kui Jumal tôesti ei ole rääkinud tôtt, siis on see usalduse lôpp. Ilma usalduseta ei saa perekonnas olla sôprust.
Inglid on jälginud, kuidas Vaenlane on moonutanud nende hoiatavate sônade tähendust. Hoiatus patu vältimatute tagajärede kohta on moonutatud meelevaldseks ähvarduseks.
Inglid on jälginud selle tôe vôltsimise hukatuslikke tagajärgi. Kuidas on see mürgitanud inimeste suhtumist Jumalasasse ning nende praktilist religiooni!
Tuhandeid aastaid on inimesed toonud ohvreid – mônikord isegi omaenda lapsi – et pahandatud jumalatele heameelt teha. Isegi kristlikus maailmas ôpetavad môned, et kui Kristuse surm ei oleks vihast Jumalat lepitanud, oleksime juba kaua aega tagasi hävinud!
Kas on tôsi, et kui Poeg pidevalt Isa meie eest ei paluks, siis Isa ei leiaks oma südames ruumi, et oma lastele andestada ja nad terveks teha? Viibides jüngritega ülemises toas, oli Jeesus lihtsate sônadega ja selges keeles selle väärasrusaamise parandanud.15
Nüüd vaatavad inglid, kuidas Jumal Isa ning Jumal Poeg koos tôde demonstreerivad. Sündmused, mille tunnistajateks inglid on Ketsemanis ja hiljem Kolgatal, annavad nende küsimustele vastuse. Nad saavad tôendi, mis säilitavad usalduse ja sôpruse Jumala suures perekonnas igaveseks!
Inglid teavad, kes on Jeesus. Ta on nende Looja ja nende Jumal. Nad jälgivad, et näha, mis juhtub Temaga, keda nad armastavad ja jumaldavad. Kas Isa tôesti vôtab elu oma Pojalt?
Inglid olid kuulnud, kuidas Jeesus selgitas jüngritele: “Ükski ei vôta seda minult, vaid ma jätan selle iseenesest. Mul on meelevald seda jätta ja mul on meelevald seda jälle vôtta.”16 Inglid teavad, et selline meelevald on ainult Jumalal. Nüüd näevad nad aga, kuidas Jeesus – surmaheitluses – maapinnale kukub.
Küsimused saavad vastuse
Kas on tôsi, et patu tagjärg on surm?
Jah. Jeesus koges surma, mis on “patu palk”. Jumal oli selle tôe avaldanud juba Aadamale ja Eevale.
Kas Jumal tappis oma Poja?
Ei. Ta loovutas Ta, nii nagu Ta peab loovutama kord patused. On tôsi, et “surm on patu palk”.17 See pole aga Jumal, kes selle palga maksab. Patt maksab oma palga ise. Phillips tôlgib eelneva teksti järgmiselt: “Patt maksab oma sulastele: selle palk on surm!”
Kolmas küsimus
Vôiksime esitada veel ühe küsimuse: “Aga Jumal, kas on vajalik, et môistaksime, et mitte Sina ei ole hukkaja? Universumi Ülemvalitsejana on Sul ju täielikult ôigus oma sônakuulmatud sulased hävitada!”
“Selles see küsimus ongi,” vôiks Jumal ehk vastata. “Ma ei soovi teid sulastena kohelda. Ma ei taha, et te lihtsalt sulasteks jääksite. Soovin, et oleksite Minu sôbrad!”
“Minu sôbrad terves Universumis!” kujutlen Jumalat ütlevat. “Ma soovin, et môistaksite: kuulekus, mis tuleneb kartusest ja hirmust, vôib tekitada vaid mässumeelt. Isegi juhul, kui te kartusest Minu sôna kuulate, pöördute te lôppude lôpuks Minu vastu. Minge, palun, Kolgatale ja vaadake tegelikkust!”
Seal – nagu Ketsemaniski – kogeb Jeesus lahutust Isast. “Miks oled Sa mind maha jätnud? Miks oled Sa mu loovutanud?” kisendab Ta. Ning taas pole Jumal see, kes oma hukkava käega Poega puudutab.
Nüüd, Kolgatal, Jeesust piinatakse – aeglaseimal ja julmimal viisil, mida Ta vaenased tunnevad. Kui neil oleks olnud vôimalik Teda aeglasel tulel pôletada, oleksid nad kindlasti selle viisi valinud!
Kes nôuavad, et Jeesust just nii koheldaks? Môned kôige kuulekamad sulased, kes Jumalal iial on olnud? Vähemalt sellisetena nad näivad!
Nad usuvad, et Jumal on Looja, ning suhtuvad suure aukartusega Tema autoriteeti ja väesse.
Nad usuvad Piiblit ja loevad seda kogu aeg. Jeesus isegi kiitis neid selle eest!18
Nad tunnistavad kôiki kümmet käsku ning on lisanud isegi hulga reegleid sinna juurde, et neid kümmet vôimalikult üksikasjaliselt pidada.
Nad maksavad enam kui kahekordselt kümnist. Nad ei söö midagi keelatut. Nad hoiavad end eraldatuina uskmatutest, et nad roojaseks ei saaks.
Jah, nad vôivad näida kuulekate sulastena, kuid vaevalt vôivad nad olla Jumalale sôbrad. Vähemalt ei ole nad Jeesuse sôbrad. Nad näivad olevat segaduses selles suhtes, kes Jeesus tegelikult on. Nad olid nimetanud Teda kurjast vaimust vaevatuks, kui Ta kirjeldas neile Jumalat.19
Nüüd nôuavad nad Jumala nimel, et Jeesust piinataks, kuni Ta sureb. Ja nad vist môtlevad, et nende taevasel Isandal on sellise ustava teenistuse üle väga hea meel!
Mis on “tuli”?
Piiblis on sageli kirjeldatud ôelate hävitamist “igaveses tules”. Jeesus ise kôneles päevast, mil Tal tuleb öelda kadunutele: “Minge ära minu juurest, te neetud, igavesse tulle, mis on valmistatud kuradile ja tema inglitele!”20
Mis on see “igavene tuli”? Prohvet Jesaja kirjeldab inimesi, keda “igavesed leegid” e i hävita:
Kes meist saaks elada hävitavas tules?
Kes meist saaks elada igavesel leel?
(ingl.k. “igavestes leekides”)
See, kes elab ôigluses ja räägib tôtt,
kes pôlgab rôhumisest saadavat kasu,
kes raputab käsi,
et mitte vôtta meelehead,
kes topib kôrvad kinni,
et mitte kuulda veretööst,
ja kes suleb silmad,
et mitte näha kurja.21
Jumalat ümbritsevat auhiilgust on Piiblis sageli kirjeldatud tulena. Kui Jumal tuli alla Siinai mäele, siis “Jehoova auhiilguse ilmutus oli Iisraeli laste silmis otseku hävitav tuli mäetipus.”22
Kui prohvet Taniel pani kirja taevast saadud nägemuse, kirjeldas ta Jumala auärge järgmselt: “Tema aujärjeks olid tuleleegid, selle rattaiks pôlev tuli! Tulejôgi voolas ja väljus temast!”23
Kui prohvet Hesekiel Jumalalt saadud nägemust kirjeldas, kôneles ka tema korduvalt hiilgusest ja tulest, lisades: “See oli Jehoova auhiilguse ilmutuse paistus.”24 Kirjeldades ingel Lutsiferi seisundit enne langemist, kujutas ta seda otse Jumala palge ees viibiva olendina, “kes vôis käia tuliste kivide keskel”.25
Isegi kui selline usaldusväärne sôber nagu Mooses palus, et Jumal talle oma auhiilgust näitaks, vastas Jehoova: “Sa ei tohi näha mu palet, sest ükski inimene ei vôi mind näha ja jääda elama!”26 Ja ometi – kui Mooses tuli mäelt alla, Jumalaga kônelemast, peegeldas tema enda nägu niivôrd jumalikku auhiilgust, et ta pidi selle rahva silmade eest nende endi pärast kinni katma.27
Kui Jumal ütles, et surelik inimene ei vôi näha Ta palet ning elama jääda, ei olnud see ähvardus, et Ta tapab igaühe, kelle piilumast tabab. Ta tahtis sellega öelda, et inimestele nende praeguses patuses seisundis oleks Jumala auhiilgus – kui seda ei varjata – hävitav tuli. Patt muudab patust niivôrd, et selle tagajärjeks on tegelikult surm. Kui loodu ei ole kooskôlas Loojaga, ei ole tal vôimalik Looja ligioleku eluandvat auhiilgust välja kannatada.
Kuidas vôis siis Jumal patuseid päästa? Kuidas vôis Ta tulla neile niivôrd lähedale, et vôita tagasi nende usaldus? Kuidas vôis Ta neile näidata, et on nende Sôber, keda neil ei tarvitse karta? Jumala vastuseks oli Poja saatmine inimolemuses. Ehkki Jeesus ise on “Jumala aupaistus”,28 Ta “loobus iseenese olemusest, … saades inimeste sarnaseks”.29 Ta varjas oma jumaliku olemuse pimestavat hiilgust, et inimolevused vôiksid tundma ôppida Jumalat, ilma et hukkuksid.
Saabub päev, mil Jumal oma auhiilgust varjamatult ilmutab.Ta igatseb anda sellele maailmale tagasi selle algse, normaalse seisundi. Eednis vôis Jumal kôndida ning kônelda meie esivanematega, ilma mingi varjava loorita.30 Sellest alates aga, kui patt oma surmavat muudatustööd alustas, on Jumal halastuses oma auhiilgust varjanud. Nagu apostel Peetrus selgitab, on meie Taevane Isa meiega väga kannatlik ega “taha, et keegi hukkuks, vaid et kôik tuleksid meeleparandusele.”31
Meeleparandus tähendab meele muutmist, môttesuuna muutmist. Armuliselt on Jumal pikendanud aega ning andnud meile vôimaluse kaaluda tôendeid. Kui me otsustame, et Teda vôib usaldada, viimaks aga Teda niivôrd usaldame, et jääme Temaga ning lubame Tal patust tekitatud kahju kôrvaldada, siis saabub aeg, mil vôime taas elada selles auhiilguses.
Moosese ja Eelija jaoks Jumal tegi seda, muidu ei oleks nad iial saanud seista koos Kristusega Muutmise mäel. Sel mälestusväärsel päeval seisid kaks endist patust varjamatult Jumala auhiilguses!
Kui Jumal viimaks taas oma auhiilgust ilmutab, siis kôik, mis Temaga kooskôlas ei ole, hävib. Sel kohutaval päeval seisavad nii päästetud kui kadunud ühtviisi selles “hävitavas tules”, “igavestes leekides” – Jumala auhiilguses.
Miks hävivad ainult kadunud? Selles ei ole midagi meelevaldset. Siin ei ole tegemist nende ôigusliku seisundiga. Juml ei anna viimaks käsklust: “Need pôletada, teised alles jätta!” Ei, erinevus on lihtsalt m e i s , inimestes.
Kui Jumal vaatab, kuidas loendamatud hulgad Tema mässumeelseid lapsi hävivad, Ta kindlasti nutab – nagu prohvet Hosea raamatus on öeldud: “Kuidas Ma saan teda loovutada! Kuidas saan Ma lasta teil minna!” Kui Jumal oma kadunud laste pärast nutab, ei suuda ma kujutleda, et ükski päästetuist samal ajal selle sündmuse üle rôômu tunneks – nagu mônikord olen kuulnud öeldavat. Vaimusilmas näen ma neid hoopis kogunevat Jumal Isa ümber – nagu Peetrus, Jakoobus ja Johannes oleksid vôinud koguneda kannatava Jeesuse ümber Ketsemanis. Vôib-olla Johannes – tema, kes risti all nägi, kuidas Jeesus suri – söandab isegi öelda: “Jumal, ära nuta. Sa ei oleks saanud ju enam midagi nende heaks teha…”
Hind, mida tuleb maksta küsimustele vastamise eest
Môelge, mida see maksis Isale, Pojale ja Tôe Vaimule, vastata neile olulistele küsimustele – ja mitte lihtsalt vastused sônaliselt formuleerida, vaid tôde demonstreerida!
See demonstratsioon oli niivôrd piinarikas, et ainult meie parim Sôber vôis olla tahtlik seda meile demonstreerima. Kuna aga ainus, kes sai neile küsimustele vasta, oli Jumal ise, oli Temal ainsana vôimalik – meie parima Sôbrana – seda meile demonstreerida.
Kolgata risti vägi vôita sôpru
Käesoleva raamatu alguses jutustasin Shakespear’i mängivast näitlejannast, kes minuga teatriväljakul juttu ajades selgitas, miks ta Jumala hüljanud oli. Vôib-olla on teil meeles tema sônad: “Ühegi religiooni jumal ei ole nii julm kui Vana Testamendi Jumal!”
Tema kôrval seisis teine näitleja. Noormees ei hakanud kolleegiga vaidlema, kuna ei suutnud môista, mis oli ta sellisele seisukohale viinud. Ta ütles vaid, et tema küll usub Jumalat. Tegelikult ütles ta otse välja, et on kristlane. “Kuidas te usklikuks saite?” küsisin
“Ma ei ole usklik lapsepôlvest,” vastas näitleja. “See juhtus alles hiljuti. Keegi andis mulle väikese raamatukese, Johannese evangeeliumi.”
“Mida leidsite Johannese evangeeliumis sellist, mis andis teile soovi kristlaseks saada?”
“Jutustus Kolgata ristist”, vastas näitleja kôhklemata.
“Mis nimelt?” küsisin, oodates huviga, millist teooriat lepistusest ta kuulnud on.
“Mulle môjus see, kuidas Jeesus ristil käitus”, jätkas näitleja môtlikult. “Môelda vaid – selline hea inimene pidi rippuma ristil! Jeesus ei olnud ju iialgi midagi halba teinud, kellelegi haiget teinud. Ja ometi piinasid nad Ta surnuks!”
“Ning samal ajal, kui nad Teda seal piinasid,” jätkas noormees, “lausus Jeesus, et Ta andestab neile. Ja Ta oli veel öelnud, et Isa on Tema sarnane. Jeesuses oli midagi, mis andis mulle soovi seda uskuda. Kui Jumal on tôesti Jeesuse sarnane, olen ma kindlasti valmis Teda usaldama! Nii tekkiski mul soov kristlaseks saada!”
