Home » Kirjalikke materjale » Teenistujad või sõbrad » KUIDAS VAATAVAD PATULE JA LUNASTUSELE SULASED JA SÔBRAD

KUIDAS VAATAVAD PATULE JA LUNASTUSELE SULASED JA SÔBRAD

Esta página también está disponible en: English, Russian, Spanish, Arabic, Latvian, Bulgarian

Pilt, mis kellelgi on Jumalast, ning arusaamine käsu kasutamisest näib suuresti môjustavat seda, kuidas keegi suhtub patuprobleemi ja lunastusplaani

Mu vanaisa ei teinud oma seisukohast patu suhtes mingit saladust. Kôigile oli selge, et ta on pühendunud patu paljastamisele ning väljajuurimisele. Ta tegi oma tööd ustavalt, püüdes takistada inimestel pattu teha ( ka mina kuulusin nende inimeste hulka!).

Nüüd on möödas enam kui 55 aastat sellest, mil viimati kônelesin vanaisaga, kôndideds temaga edasi-tagasi tema aias vôi istudes mugavalt  kamina ees. Ja ometi – mul on selgesti meeles teema, mille juurde ikka ja jälle tagasi tulime – patu teema.

“Patt on see, mis on käsu vastu”, tuletas vanaisa mulle meelde – ning tema ilus hall habe lisas pühalikkust nendele aukartustäratavatele sônadele kuningas Jamesi piiblitôlkest.

“Jah, vanaisa ma mäletan, et sa kord rääkisid mulle sellest!”

“Aga kas sa tead, kus need sônad Piiblis on?” nôudis vanaisa.

“Esimese Johannese kolm, salm neli,” oli mul tema rahuloluks vastus käepärast.

“Aga missugusele käsule Johannes viitab?” jätkab vanaisa. “Kuna loomulikult on tegemist kümne käsuga, tähendab see, et patt on üleastumine ühest neist kümnest!”

Ja siis kordas vanaisa ikka ja jälle tôsist teksti Jakoobuse raamatust: “Kes siis môistab teha head ja ei tee seda, sellele on see patuks!”1  – “Ja me ju teame, mis patustega juhtub, eks?”  alustas vanaisa järelduste tegemist. “Me teame, et kahetsusest keeldunud patused ei saa iialgi taevariiki!”

      Oo, mu vanaisa oleks vôinud mainida palju kohtutavamaid Piiblis kirjeldatud asju kui sônakuulmatute saatus! Kuid ta uskus ka kôiki neid tekste, kus oli kinnitatud, et Jumal on armastus. Ta uskus ka Jeesuse ütlust, et Ta soovib, et väikesed lapsed Ta juurde tuleksid. Seepärast valis ta sellest teisest poolest ainult kinnituse, et patuseid ei lubata igavese elu rôômudesse.

Ma olin oma vanaisast vaimustatud! Ta oli nii lahke, nii suuremeelne, ning ilmselt valmis pigem surema kui pattu tegema. Ta oli täielikult pühendunud oma Issanda ning kôigi abivajajate inimeste teenimisele. Ta oli sedaliiki naaber, kellege igaüks tahaks elada kôrvuti ning kelle eest iial ei pea majaust lukku panema!  Lootsin, et kui suureks kasvan, saan niisama heaks inimeseks nagu vanaisa.

     Kuigi käisin kolledzis kümne tuhande kilomeetri kaugusel, tavatses vanaisa mulle aeg-ajalt kirju saata, ning igaühes sisaldusid juhtnöörid ja manitsused, et mind ôiguse teedelt eksimast hoida.
Avaram arusaamine patust

     Kolledzi ajal hakkasin Piiblit lugema uut moodi – püüdes môista seda tervikuna. Suuresti oli abiks Piibli algkeelte môningane tundmine. Peagi hakkasin aru saama, et Piibel ei kirjelda alati pattu kui lihtsalt reeglitest üleastumist.

     Paljukasutatud definitsioonis 1. Jh 3,4 vôib kreekakeelset sôna, tôlgitud sageli “mis on käsu vastu”, “käsust üleastumine”, otseselt tôlkida ka “käsutus”. See osutab, et patt on eeskätt mässumeelne suhtumine, seesmine hoiak, vaen Jumala ja Tema käsu vastu. See omakorda vôib viia ühele vôi teisele sônakuulmatuse teole. 1989.a. ilmunud New Revised StandardVersion (NRSV) kôlab järgmiselt: “Igaüks, kes pattu teeb, on süüdi käsutuses. Patt on käsutus.”
Kuulekus, mis tuleb usaldusest

     Rooma usklikele kirjutatud kirja sissejuhatuses väljendab Paulus oma veendumust, et tema eriliseks ülesandeks oli esitada uut liiki kuulekust. See pidi olema erinev kuulekusest, mida ta ise oli osutanud enne kohtumist Jeesusega Damaskuse teel. Ta nimetab seda otseselt “usu sônakuulmiseks” e. “usalduse sôakuulmiseks”.

“Käsu sônakuulmine”, “käsumeelne kuulekus” oli kuulekus, mida Paulus varem osutas suure innuga – tundes samal ajal sugugi mitte rahuldust tagajärgede üle! Selline kuulekus tegi ta sallimatuks ja isegi julmaks teiste suhtes. “Käsumeelne kuulekus” môjutas teda tegelikult üle astuma Jumala käsu vaimust, Tema armastuse käsust.

Kas Paulus nüüd “usu sônakuulmist” e. “usalduse sônakuulmist” rôhutades tühistas käsu? “Mitte sugugi!” hüüab ta. “Me kinnitame käsku!”2  Phillips tôlgib: “Me oleme asetanud käsu selle ôigesse paika.”

Üks “käsu ôige paik” on olnud teenida meid “saatjana teel Kristuse juurde”. Selle lôplik eesmärk on aga prohvet Jeremija poolt kirjeldatu – ning Paulus nôustub prohvetiga. Käsu nôuded vôivad olla kirjutatud inimese südamesse – paika, kus nagu Paulus Rooma kristlastele selgitab – südametunnistus on erk ning inimesed môtlevad.3

“Usaldse sônakuulmine” on selline, mis tuleneb Jumala “tundmisest” – selle sôna täies tähenduses. See tuleb siis, kui ôpime tundma tôde ning seda, kuidas Jumal käsku kasutab,kui hakkame Teda taas usaldama kui Sôpra, imetlema Teda Ta targa suuremeelse suhtumise pärast meisse.

     See tähendab, et Tôe Vaimul on ônnestunud kirjutada käsk meie südamesse. Nüüd täidame käsu nôudeid vabatahtlikult, mitte käsu korras – kuna oleme veendunud, et see, mis käsk nôuab, on ôige.
Veendumusest tulenev kuulekus

     Toimida sellise veendumuseta – vôi sellise veendumuse vastu – on patt. Näib, et Pauluse ütlus Rooma kristlastele – “kôik, mis ei ole usust, on patt” – on tema sônade otsene tôlge.4

Üks kreeakeelse sôna (pistis) tähendustest, mis on harilikult edasi antud sônadega “usk”, “uskumus”, “usaldus”, vôib olla ka “veendumus”. Paljutsiteeritud usu definitsioonis Hbr 11,1 on usku kirjeldatud kui “veendumust selles, mida ei nähta”, kusjuures sôna “veendmus”  on tôesti kreekakeelse sôna otsene tähendus.

Pauluse arutlusest Rooma raamatu 14. peatükis näib selge, et 23. salmis kasutab ta sôna “usk” tegelikult “veendumuse” tähenduses. See vôimalus ongi ära toodud New Revised StandardVersion (NRSV) tôlkevariandis: “Kôik, mis ei tule veendumusest, on patt”.

Näib, et ei ole raske aru saada, kuidas tegutsemine omaenda veendumuse   v a s t u   on patt. Asi pole selles, nagu teeks inimene midagi väärat Jumala vastu ôiguslikus môttes. Kasutada aga vägivalda omaenda südametunnistuse vastu tähendab, et inimesel puudub ausus ning teda ei saa usaldada.

Usaldusväärne sôber nii ei käitu. Hind, mida tuleb maksta, kui astutakse vastu oma veendumustele, on kôrge.

Paulus aga näib hoiatavat, et  tegutseda   i l m a   isiklike veendumusteta on samuti väär ning seda tuleb lugeda patuks. “Igaüks olgu enese môttes kindel omas veendumuses,” rôhutab ta Rooma 14. peatükis. Kuidas vôib sellise suuremeelse pakkumise pôlgamist patuks lugeda?

Kui inimene keeldub vastu vôtamst vastutust ning vabadust ise otsuseid teha ning nende langetamise teiste hooleks jätab, siis kasvab tal tôenäosus kahjulike môjude ohvriks langeda. Selline inimene käitub laste sarnaselt – ning Paulus maalib sellistest kujuka pildi: neid “ôôtsutatakse ja kôigutatakse igas ôpetuse tuules”. Selline inimene “sarnaneks merelainele, mida tuul tôstab ning sinna ja tänna peksab. …ta on kaksipidise meelega mees, ebakindel kôigil oma teedel.”6

 Tegemist on tôsise olukorraga – nagu Heebrea raamatus kirjeldatud abitu lapse puhul, ei ole sellise inimese “meeled  … harjunud vahet tegema hea ja kurja vahel.”7  Kuna inimene pole kasutanud endale Jumalast antud vôimeid ise enda eest otsustada, on ta kahjustanud oma môttemaailma – keskust, kus Tôe Vaim oma kôige olulisemat tööd teostab.

Sellist ebakindlat inimest ei saa usaldada sôbrana. Samuti nagu toimimise puhul oma isiklike veendumuste   v a s t u,  tuleb ka keeldumise puhul oma veendumusi   k u j u n d a d a   alati maksta väga kôrget hinda.

Moosese patt kalju juures

     Pisut enne, kui Iisreli rahvas üle Jordani Tôotatud Maale läks, sooritas Jumala hea sôber Mooses nii tôsise patu, et tal ei lubatud rahvaga kaasa Tôotatud Maale minna.

Taas tôstis rahvas mässu veepuuduse pärast. “Miks tôite meid Egiptusest välja sellesse neetud paika?” kaebasid nad. Mooses ja Aaron viisid asja Jehoova ette.

“Kogu kogudus kokku,” käskis Jehoova, “sina ja su vend Aaron, ja ütelge nende nähes kaljule, et see annaks vett.”

Mooses ja Aaron kutsusid Iisraeli koguduse kokku. Ülejäänud korraldused aga jättis Mooses seekord täitmata. Ta tundis, et see tänamatu, nurisev rahvas on talle liiga ränga väljakutse esitanud.

“Kuulge nüüd, te vastupanijad!” hüüdis Mooses vihaselt. “Kas peame tooma teile vee välja sestsamast kaljust?” Siis Mooses tôstis oma käe üles ja lôi oma kepiga kaks korda kaljut, ja palju vett tuli välja ning kogudus ja nende lojused said juua.”

“Aga Jehoova ütles Moosesele ja Aaronile: “Sellepärast et te ei uskunud minusse ega pidanud mind pühaks Iisraeli laste silme ees, ei saa teie viia seda kogudust sellele maale, mille mina neile annan!”8

Mooses palus Jumalal otsust muuta: “Lase mind ometi minna ja näha  seda  head  maad,  mis  on  teispool Jordanit!” Tegelikult

palus ta nii kaua, et Jumal pidi viimaks oma vanale sôbrale ütlema: “Küllalt sulle! Ära enam räägi mulle sellest asjast!”9

Vahetult enne seda, kui Mooses Nebo mäele surema läks, tuletas Jumal talle meelde, mispärast tema ja Aaroni käitumisel kalju juures nii tôsised tagajärjed olid – nii et neljakümneaastase ustava teenistuse tasu saamata jäi. Olen môelnud, mida pidi küll Mooses tundma, kui ta järgmiste sugupôlvede jaoks selle kôik kirja pani.

“Sellepärast et te ei olnud truud minule Iisraeli laste keskel … sellepärast et te mind ei pidanud pühaks Iisraeli laste keskel!”10

Mooses oli oma harilikult teelt – Jumla reputatsiooni kaitsmiselt – kôrvale kaldunud. Tuletage meelde, kuidas ta rahvale kinnitas, et Jumalat ei ole vaja karta. Tuletage meelde, kuidas ta isegi Jumalale nôu söandas anda, et Ta oma reputatsiooni ei kahjustaks!

Nüüd laskis Mooses Jumala Iisraeli silmis väga madalale langeda. Ta “ei olnud truu” – ta ei olnud lubanud Jumalal ilmutada End rahvale nii, nagu Ta oli sel päeval seda soovinud teha.

Vahetult Kaanani piiril, arvestades kôiki varitsevaid ohte, oli oluline, et rahvas Jumalat piiritult usaldaks. Vastasel korral ei oleks nad üldse ellu jäänud! Sel hetkel kôrbes oli aga rahval vaenulik, kahtlustav meeleolu. Kuidas vôis Jumal neid veenda meelt muutma ning jôudma veendumsele, et Ta tôesti nende eest hoolitseb?

Nagu Paulus sajandeid hiljem selgitas, on Jumala heldus see, mis meeleparandusele ja usaldusele viib.11  Jumal otsustas sel päeval anda oma vääritule rahvale  niipalju vett, kui nad soovivad. Ei mingit viha. Ei mingit hukkamôistu. Ei mingeid etteheiteid. Lihtsalt suur, kohisev veeoja!

     Kuidas küll sooviksin et Pühakirja aruanne osutaks, kuivôrd mônede inimeste süda sel päeval liigutatud sai! Mooses aga takistas Jumalat ütlemast seda, mida Ta soovis. Oma viha ja kannatamatuse tôttu oli ta Jumalat vääriti esindanud. Aastaid tagasi oli rahvas palunud Moosest olla vahendajaks nende ja Jumala viha vahel, kônelda neile Jumala nimel.  Kui  isegi alandlik ja tasane Mooses nendega nüüd nii vihane oli, siis pidi Jumal tôepoolest raevunud olema!

     Kui rahvas teada sai, et Moosesel keelati Kaananisse minna, pidid nad karistuse karmuse üle tôelises hämmelduses olema. “Mida siis vana nii väga ära tegi?” kuulen neid imestamas. “Ning         miks ta ohvrit ei too ega andestust ei palu? Jumal vôiks ta siis ju lôppude lôpuks ikka meiega kaasa lasta!”

Jumal oli oma vanale sôbrale juba andestanud. Mooses oli tôenäoliselt ôuduses, kui sai aru selle tähendusest, millega ta oli hakkama saanud. Vôin kujutluses kuulda teda kisendamas: “Jumal, mul on nii kahju, et Sind rahva silmis häbistasin! Jumal, palun, kas me vôime veel sôbrad olla?”

Jumal teadis, et koheldes oma vana sôpra nii karmilt ei pane Ta nende sôprust liiga rangele proovile. Ta teadis, et Mooses kui sôber saab Temast aru. Jumal oli Universumi ees näidanud, et sôpruse puhul ei ole midagi tôsisemat kui üksteist häbistada, üksteise reputatsiooni kahjustada. Môjuka juhi puhul ei ole tôsisemat eksimust kui esitada vääriti tôde Jumala kohta.

Jumal oli Moosesega Nebo mäel, kui Ta suri.12  Ning peagi tôi Ta Moosese surmast tagasi – nii et Mooses vôis Temaga Muutmise mäel taas palgest palgesse kônelda!13  Jah, Jumal ja Mooses on veelgi head sôbrad!

Patu môistmine ôigusliku probleemina

     Seisukoht, et pattu tuleks môista usalduse hävitamisena, truuduse probleemina, ei ole küsimuseks sulaste puhul – s.t. selliste sulaste puhul nagu Jeesus neid kujutas Jh 15,15 tekstis.

Jeesus selgitas, et sulased “ei tea, mida isand teeb.” Nad arvavad, et pole nende asi oma isanda tegevust môista. Nende kohus on teha, mis neile öeldakse, kuuletuda reeglitele – ükskôik kas nad nendega nôus on vôi mitte.

     Kristlased, kes môtlevad ja käituvad selliste sulastena, kalduvad   peamiselt   muretsema,   millistena nad oma Issanda ja Ôpetaja silmis juriidilises môttes välja näevad – kuidas Talle meeldida, kuidas vältida probleeme. Pattu näevad nad peamiselt reeglitest üleastumisena.

     Nende arusaamine on, et reeglitest üle astudes tômbavad nad enda peale Jumala viha ning leiavad end ôigluslikus môttes tôsiselt hädas olevat. Kui midagi ei tehta, mis nende süü kôrvaldaks, pannakse neile peale seadusega ette nähtud karistus. Ning väikseimagi reeglitest üleastumise puhul ei ole see karistus midagi muud kui piinarikas hukkamine – vôi isegi igavene piin!

Môned sulastest kristlased on isegi niivôrd harjunud sellise süsteemiga, et nad seda innukalt kaitsevad – ning kôike ôiguse nimel, nii nagu nemad sellest terminist aru saavad. Tôsi, nad möönavad, et meie maailma tsiviliseeritud kohtutes ei näe seadus iialgi ette piinamist. Aga Jumala kohtus?

“Noh hea küll,” ütleb sulane. “Kes oled sina, et sa Jumala môistetamatute teede kohta küsimusi esitad? Hea ja ustava sulasena kummarda lihtsalt pea ja usu. Selline hirmus kohtlemine Jumala poolt ei ole mitte ainult ôiglane, vaid osutab ka Jumala armastusele!”

Alles hiljuti kuulsin kedagi end just nende sônadega väljendavat. Ta oli sedaliiki kristlane, kelle kohta tôepoolest vôib öelda “hea ja ustav sulane”.

Ta selgitas edasi: “Jumala seadus, Jumala ôiglus, Tema iseloomu ja valitsussüsteemi pühadus sunnib Teda mitte ainult hävitama neid, kes Tema tahtele vastu panevad, vaid enne hävitamist neid ettenähtud aja kestel esmalt piinarikkalt karistama.”

Kui küsisin, kuidas ta saab sellist ebainimlikku karistamist armastuseks pidada, vastas ta: “Kas sa ei usu siis Pühakirja? Piibel ju ütleb, et Jumal on armastus. See tähendab, et isegi kui meie sellest loogiliselt aru ei saa, peab kôik, mida Jumal teeb, väljendama tegelikult Tema armastust.” See tuletas mulle taas meelde neid kleepekaid auto kaitseraudadel!14

“Sinu Jumal on liiga lahke!”

     Olen kuulnud, kuidas sulased süüdistavad mônikord sôpru selles, et neil puudub teravalt arenenud ôiglusetunnetus. Väidetakse, et ei jäeta oma arusaamises ruumi, et môista Jumala ôiglust – ning vajalikku – karistust. Jumal olevat liiga nôrk, liiga lahke. “Teil on suhkrusaia-Jumal! kuulsin hiljuti üht sulast lausuvat.

Tôde on otse vastupidine! Sôpradest kristlased tunnevad suurt muret ôigluse pärast. Nad imetlevad Jumala ôiglust ning sooviksid olla Tema sarnased. Sulased seevastu kalduvad môtlema ôiglusest karistuse ja kättemaksu kategooriates.

“Tunnen suurt troosti ja rahuldust môeldes, et saabub päev, mil Jumal maksab kätte neile, kes mulle nii palju haiget on teinud,” kuulsin üht kristlast lausuvat. “Saage aru – ma ei palu kättemaksu. Palun  lihtsalt ôiglust!”

Hiljuti môisteti üks uskumatult julm massimôrvar surma elektritoolil. Hukkamistunni lähenedes kogunes vangla ette rahvahulk. Kuuldi, kuidas môned väga jumalakartlikud inimesed hüüdsid: “Pôle, Bundy, pôle!”

     Hiljem kaebasid môned neist, et see pole sugugi ôiglane – Bundy pidi pôlema sellel toolil nii vähe aega! Nad väitsid, et ôiglus ei ole sellega rahuldatud. Kuid nad lohutasid end môttega, et saabub päev, mil Jumala käe läbi ôiglus täielikult vôidule pääseb. Bundy pôleb pôrgutules kogu igaviku!
Hävitamine ei ôpeta hävitatule distsipliini
     Sôbrad môistavad samuti karistuse vajadust. Nad teavad, et Jumal karistab neid, keda Ta armastab. Distsiplineerimine on vajalik parandamise, ôpetamise eesmärgil, ning sôbrad usuvad, et Jumal neid karistab ja distsiplineerb, kui nad seda vajavad. Nad ei ärritu karistuse üle, nagu seda nii sageli juhtub sulastega. Nad teavad, et Jumala karistus on alati neile kôige suuremaks hüveks.
“Tänan Sind, Jumal, mul oli seda vaja!” on sôbra tänulik reageering karistusele.

     Hävitamine aga ei kasvata. Hävitamine ei ôpeta hävitatule distsipliini. Ka hävituseelne piina pikendamine ei ôpeta talle midagi. Tema elu on elatud.

Aga vôib-olla pikendab Jumal kannatusi, et öelda midagi pealtvaatajaile? Kas ütlevad ehk Jumala igaveses riigis viibivad pühad kadunute surmaagooniat vaadates Taevasele Isale: “Tänan Sind, Jumal, me tôesti vajasime seda. Ôiglus nôudis, et neid niiviisi karistataks ning meil oli tarvis jälgida, kuidas see sünnib. Peale selle – kuna nüüd teame, kuidas Sa patuseid kohtleid, vôid Sa meie peale kindel olla – oleme Sulle väga kuulekad kogu terve igaviku!”

     Selline kuulekus tuleb hirmust. See on värisevate sulaste kuulekus, kes lihtsalt teevad mis neile öeldud. See ei ole môistvate sôprade vaba koostöö, mida Jumal tegelikult nii väga soovib. Mida sinu arvates môtlevad Jumala sôbrad, kui näevad ülekohtuseid suremas?
Sulase vaade lunastusele

     Pidades silmas sulase arusaamist patust ning selle karistamisest Jumala poolt, nähakse lunastust Jumala halastusrikka pakkumisena. Öeldakse, et lunastuse kaudu môistetakse süüdiolev sulane ôigeks – nii et teda pole lôppude lôpuks tarvis hukata.

     Sellele, kuidas süütu ohvri kui asendaja surm selle ôigeksmôistmise vôimalikuks teeb, sulane eriti tôsiselt ei môtle. Kôik, mida ta tahab teada, on, kas tema Isand on rahuldatud ning kas selle ôiglane viha patuse käitumise üle on mingil kombel leevendatud – “lepitatud”.
Terminitest

     Kas teate, mis tähendab sôna “lepitatud”? Aastaid tagasi tuli mu tütar pärast usuôpetustundi koju, korrates selleks nädalaks üles antud meelespeetavat salmi. Tekst oli Rm 3,25:

“Kelle Jumal on seadnud lepitusvahendiks usu kaudu tema veres,” alustas tütar.

“Kas sa tead, mida see “lepitus” tähendab?” sekkusin.

“Oh ei, paps. Kôik, mis meil on tarvis, on salm pähe ôppida. Saame veel ühe kuldse tärnikese oma aruandesse, sa tead ju?”

Mulle tuli meelde lugu ühest vanaldasest naisest, kes teatas oma pastorile, et üks sôna Piiblis pakub erilist rahuldust tema hingele.

“Mis see sôna vôiks olla?” küsis pastor.

Nägu vaimustusest säramas, vastas naine: “Oo, see on imekaunis sôna – “Mesopotaamia”!15

Üks iseloomulikke jooni sulase arusaamises patust ja lunastusest on sage terminite kasutamine, mida sôbrad vôivad mônikord pidada lausa “môistukôneks”. “Ôigeksmôistmine”, “pühitsemine”, “lunastus” – ning loomulikult “lepitus”. (Inglise keeles on kontrast veelgi teravam, kuna tegemist on enamasti ladina keelest tuletatud vôôrsônadega. Siit ka järgnev lôik, mille siiski tôlgime. – Tlk.)

     Vôib-olla on kasulik meeles pidada, et tegelikult Piibli autorid neid sônu ei tarvitanud. Isegi Paulus mitte – ehkki just tema teoloogiliste teminite rohke kasutajana tuntud on. Inglise keeles oleme saanud näiteks sôna justification  “ôigeksmôistmine” ladina keelest, Paulus aga kirjutas oma kirjad kreeka keeles. Kreekakeelset teksti on aga vôimalik tôlkida palju lihtsamasse keelde kui nii mônedki tôlkijad seda on teinud. Viimaste aastate piiblitôlked paljudesse maailma keeltesse on Piibli terminid palju lihtsamakas ja selgemaks teinud.
“Pühad fraasid”

     Selliseid ammutuntud fraase nagu “pestud Talle veres”, “veres on vägi”, “kaetud Tema ôigusekuuega”, “vastu vôetud Armastatu”, “päästetud Talle vere läbi” jne. vôib ôigusega “môistukôneks” pidada! Sellega ei taha ma mingil kombel vähendada nende tähtsust! Mida need fraasid tähendavad?

Püüdke seletada  lapsele, kes äsja oma purukskukutud pôlvelt vere maha on pesnud, mis tähendab “pestud Talle veres”!  Usun, et sellega paneme proovile omaenda arusaamise patust ja lunastusest!

Hiljuti palusin teoloogialoengul üht meditsiinitudengit selgitada, miks pidi Jeesus surema. “Kuna verd valamata ei ole andeksandmist,” vastas ta kôhkluseta, tsiteerides tuntud fraasi Heebrea raamatust.16  Seejärel nôjatus ta mugavalt tooli seljatoele – nagu ei olekski tarvis midagi muud ütelda!

“Kas see tähendab,” käisin peale, “et kui verd ei oleks valatud, siis Jumal ei oleks saanud patustele andeks anda?”

“Miks mitte vôtta Piiblit just nii nagu, nagu see  kirja pandud on?” Tudengi häälest kostus pisut ärritatust. “Miks peate alati asjad segaseks ajama, küsides iga asja tähendust?”

     Kas pole see sulase kône?
Jumala sôprade vaade
Tôsiasi, et Jumala sôbrad nii palju oma ôiguslikule seisundile ei môtle, ei tähenda, et nad vôtavad pattu kergekäeliselt. Tôde on otse vastupidine! Sellal kui sulaste môttemaailm on hôivatud reeglite täitmisega – vôi nendest üleastumisega! – tunnevad sôbrad muret selle üle, et miski ei kahjustaks nende suhteid Jumalaga. Üle kôige aga tunnevad nad muret, et nad mingil kombel Jumalat vääriti ei esitaks – ükskôik kas üksikasjad selle kohta on käsus formuleeritud vôi mitte!

Sulased môistavad lunastust kui kôige selle kahju parandamist, mida patt on teinud. Kui seda kahju ei parandata, oleksid tagajärjed saatuslikud. Vastutustundetu käitumine – kui sellesse kangekaelselt püsima jäädakse – vôib hävitada täielikult vôime usaldada ning usaldusväärne olla.

Sulase jaoks teeb patu ülimalt ohtlikuks see, et see äratab Jumala viha.

     Sôbra jaoks teeb patu ülimalt ohtlikuks môju, mida patt avaldab patusele. Pattu püsima jääda tähendab môista end hukkumisele, end hävitada.
Patt toimib mürgina

      Kui teil osutub vajalikuks hoida kodus surmavat  mürki, kuhu te selle panete? Kas paika, kust lapsed selle kergesti vôivad kätte saada? Vôi hoopis töötoa kôrgeimale riiulile?

“Te ei tohi absoluutselt seda mürki puudutada”, hoiatate lapsi. “Ärge minge isegi riiuli lähedale. Kui te sôna ei kuula, saate rängalt karistada.”

Mône aja pärast kuulete mütsatust ja kohkute. Tormate töötuppa – ning seal pôrandal ongi teie poeg, purunenud pudel kôrval.

Mida sureva lapsega teha? Ta on olnud sônakuulmatu ja keelust üle astunud. Kas tuleb teil ainsakski hetkeks pähe môte, et ta tuleks oma patu pärast hukata? Ta ju sureb niigi!

Teile on teada, et antud mürk toimib kiiresti. Aega ei tohi kaotada. Kas hakkate raiskama kalleid silmapilke, last sônakuulmatuse eest noomides? Kas käite peale, et ta peaks kahetsema ning ütlema, et tal on kahju, et keelust üle astus? Kas andestus hoiaks teda suremast?

Te tormate kôrvalasuvasse apteeki, et hankida vastumürki. Kuid poeg keeldub seda vôtmast! Seisate ja vaatate kurvalt, kuidas ta sureb…

     Mis surma pôhjustas? Te armastasite poega. Andestasite talle. Pakkusite vastumürki, tôite rohtu. Ometi poeg suri.

          Ei, sôbrad ei näe pattu ôigusliku probleemina. Nad näevad pattu toimivat mürgina. Nad saavad aru, et lunastusplaani kaudu pakkus Jumal neile vastumürki.

     Mis juhtub, kui keeldume seda vastu vôtmast? Mis juhtub, kui lunastuse hülgame?
Copyright © 2010 - 2018 Speaking Well of God, Inc. All rights reserved. Terms of Use | Privacy Policy | Website by NewBlood