Selle peatüki pealkiri on vôetud juubeldavast sônumist, mis Paulus saatis Korintose usklikele. Apostel oli äsja läbi teinud pika ja piinarikka vaenu- ja usaldamatuseperioodi. See oli talle osaks saanud Korintose koguduse liikmete poolt. Môned neist olid isegi hakanud apostlit oma vaenlaseks pidama. Pauluse lepituspüüdeid – nii väga sarnased Jumala püüetele! – oli aga viimaks krooninud edu, nagu käesoleva raamatu kolmandas peatükis juba kirjeldasime. Tundes rôômu taastatud sôprusest ja üksmeelest, kirjutas Paulus neile järgmised sônad:
(Toome järgneva teksti Good News Bible variandi tôlkena, kuna dr.Maxwell tarvitab seda siin ning nüansid on eestikeelse Piibli tekstiga vôrreldes paljuski erinevad)
Kui keegi on ühinenud Kristusega, on ta uus loodu; vana on möödas, tulnud on uus. Kôik selle on teostanud Jumal, kes Kristuse kaudu on muutnud meid vaenlastest oma sôpradeks ning andnud meile ülesande teha ka teistest tema sôbrad. Meie sônum on, et Jumala plaan oli teha kogu inimkonnast Kristuse kaudu sôbrad. Jumal ei pidanud arvet nende pattude kohta ning on andnud meile sônumi, mis kôneleb sellest, kuidas Ta inimesi oma sôpradeks teeb.
Siin me oleme, kôneldes Kristuse nimel, otsekui esitaks Jumal ise meie kaudu oma pöördumise. Me palume
Kristuse nimel: las Jumal muudab teid vaenlastest oma sôpradeks!
Sa môtled tôesti, et ma v ô i n koju tulla?
Üks Issanda kôige mälestusväärsematest tähendamissônadest kôneleb lepitusest. Jeesus jutustas loo pojast, kes oli raisanud oma elu ning isalt päritud pärandusosa isekale prassimisele. Nüüd oli ta rahata ja nälgimas, leides mingi tööotsa sigu karjatades.
Seakarjas norutades hakkas ta meenutama, kui hea oli olnud kodus, ning môtles, kas leiduks ehk môni viis veenda pahandatud isa, et see tal koju lubaks tulla.
Tema môtted oleksid vôtnud hoopis teise suuna, oleks ta teadnud, et isa oli juba kaua päev-päevalt teele vaadanud, lootes kojutulevat poega näha! Kahjuks ei tundud poeg oma isa eriti hästi!
Poeg hakkas môtlema, kuidas veenda isa teda majja lubama. Loomulikult oleks isa temaga väga vihane. Vôib-olla peaks ta tegelikult enne ema üles otsima ning ema vôiks ehk isa veenda talle andestama ning ta veelkord proovile panema.
Ning raha oli kôik raisatud! Ta peab leidma mône vôimaluse kahju heaks teha!
“Oo, ma tean, mis ma teen!” tuli talle hea môte. “Ma palun isal lihtsalt kohelda mind ühena tema palgasulastest!” Selle môttega asus ta teele, teel isale öeldavaid sônu harjutades.
Oleks ta vaid üles vaadanud! Ta oleks näinud, et isa aina teed silmitseb – lootuses poega näha! “Aga kui ta alles kaugel oli, nägi teda tema isa ja tal hakkas hale meel. Ja ta jooksis ja hakkas temale ümber kaela ja andis temale suud.
Aga poeg ütles talle: “Isa, ma olen pattu teinud taeva vastu ja sinu ees, ega ole enam väärt, et mind su pojaks hüütaks!”
Ent isa ütles oma sulastele: “Tooge kôige kallim rüü ja pange temale selga … ja söögem ning olgem rôômsad, sest see mu poeg oli surnud ja on ellu virgunud, ta oli kadunud ja on leitud!”2
Viimaks oli poeg teada saanud tôe oma isa kohta! Tal ei olnud tarvis isegi oma kônet lôpetada. Kui kadund seal isa käte vahel seisis, teadis ta, et isa lepitamiseks ei olnud vaja midagi teha! Isa oli talle juba kaua aega tagasi andeks andnud… Temal aga oli tarvis olnud koju tulla, et sellest aru saada! Nüüd viis isa andestus ta tôelisele meeleparandusele ja lepitusele.
Vanem poeg oli vaid sulane
Kui peohelid vanema poja kôrvu ulatusid, tôstis ta protesti: ôiglust ei ole!
“Vaata,” kaebas ta isale, “nii mitu aastat orjan mina sind ja ei ole iialgi astunud üle sinu käsu, ja sina ei ole mulle elades andnud üht sikkugi, et ma oleksin vôinud rôômus olla oma sôpradega. Aga kui tuli see sinu poeg, kes su vara on ära raisanud hooradega, veristasid sina temale nuumvasika!”
“Laps,” vastas isa, “sina oled ikka minu juures ja kôik, mis on minu, on sinu! Nüüd oli tarvis pidu teha ja rôômutseda, et see sinu vend oli surnud ja on jälle saanud elavaks, ja et ta oli kadunud ja on leitud!”3
Püüdes ôigust jalule seada – nagu sageli teevad need, kes on vaid sulased – keeldus vanem poeg peost osa vôtmast. Tähendamissôna ei ütle, kas ta iialgi oma meelt muutis.
Isa on alati olnud meie sôber
Lepitus tähendab, et vaenlastest saavad sôbrad. Nagu aga tähendamissônaski, ei ole Piiblis kusagil öeldud, et Isa Ennast on vaja lepitada. Taevane Isa ei ole iialgi olnud oma üleastujate laste vaenlane. Vaen ja vôôrdumine on olnud täielikult ühepoolne ning lähtunud vaid meist.
Sajandite kestel on paljud sulastest usklikud – püüdes korda seada ôiguslikku vahekorda oma Isandaga ning kartes, et nad on Ta äkki kuidagi enda vastu pööranud – hakanud uskuma, et lepitus peab lähtuma môlemast poolest. Nagu aga Jeesus vahetult enne surma jüngritele seletas, ei ole Taevase Isa suhtumist oma patustesse lastesse tarvis muuta. Ta suhtub neisse täpselt niisamuti nagu Poeg.4 Nagu Paulus püüdis selgeks teha, “Jumal oli Kristuses ja lepitas maailma iseenesega.”5
Jeesus kôneles lepitusega saavutatavast üksmeelest ja sôprusest
Vahetult pärast seda kui Jeesus oma sôpruse pakkumise esitas (Jh 15,15), hakkas Ta kirjeldama seda täiuslikku üksmeelt, mis valitses Tema ja Isa vahel. Ta tôi selle eeskujuks sellest sôprusest ja kooskôlast, mida Ta soovis oma jüngritele. Kuulakem, mida Ta lausub Jh 17. peatükis kirja pandud mälestusväärses palves:
“Ma ei palu mitte üksnes nende eest (Jeesus viitas jüngritele), vaid ka nende eest, kes nende sôna kaudu usuvad minusse, et nemad kôik oleksid üks, nônda nagu sina, Isa, minus ja mina sinus, et nemadki meis oleksid”6
Mida tähendab “kellegi sees” olla? Kui Jeesus on minus ja mina olen Temas, Tema aga on Isas ja Isa Temas – kes siis on kelles ja kas keegi üldse kelleski teises on?!
Kellegi “sees” olemist on môistetud paljude poolt viitena “ühenduses olemisele”, nagu seda sageli on ka tôlgitud. Ühendus, mida Jumal soovib saavutada oma sôpradega, on nii lähedane, et see on otsekui üksteise sees olemine. Ehkki me oleme eri isikud, vôime olla üksteisega nii lähedases ühenduses, nagu oleksime üks.
Isa ja Poja suhteid on Piiblis esitatud sellise täiusliku ühenduse ülima musterkujuna. “Au, mille sa andsid mulle,” palvetas Jeesus oma Isa poole, “olen mina annud neile, et nad oleksid üks, nônda nagu meie oleme üks.”7
Lepituse hind
Mitmel korral selgitas Jeesus, mida rahu ja kooskôla taastamine Universumis – Tema perekonnas – maksma läheb. Ta kasutas terminit, mis mônikord on tôlgitud “lunahind”.8 Seejärel Ta teatas, milline see hind on.
“Kui mind maast üles tôstetakse, tahan ma tômmata kôik enese juurde. Aga seda ta ütles tähendades, mis surma ta pidi surema.”9
“Ma tômban kôik enese juurde”, ütles Jeesus. Mitte ainult inimolevused, vaid ka inglid on tômmatud lähedasemasse ühendusse Jumalaga, kui nad risti tähenduse üle môtisklevad.
Pauluse arusaamine läks sellega kokku. Ta kôneles Jumala plaanist “et kogu universum, kôik mis on taevas ja maa peal, vôidaks Kristuses ühtseks muuta.”10 Teises kirjas ta ütles, et “Jumal arvas heaks … teha rahu ristivere läbi, lepitada tema läbi enese poole kôik, niihästi selle, mis on maa peal, kui ka selle, mis on taevas.!”11
Rahu Universumis
Mis môttes vajab Universum Kristuse rahutoovat ohvrit? Kas on iial miski ähvardanud seda rahu, seda üksmeelt, seda Jumala taevases perekonnas valitsevat sôprust?
Nende jaoks, kes on suutelised vôtma tôsiselt piibli viimast, kuuekümne kuuendat raamatut, näib Ilmutuse raamatu 12. peatükk kirjeldavat sôda, mis sai alguse taevas. Kogu Piiblist -Esimesest Moosese raamatust kuni Ilmutuse raamatuni – vôime lugeda selle sôja pôhjustest ja tagajärgedest. Vôime lugeda sellest, miks läks vaja Kristuse kannatusi ja surma, et seda sôda vôita ning kogu ülejäänud igavikuks taas rahu jalule seada.
Enne kui sôda algas, valitses Jumala perekonnas rahu. Kôik Jumala lapsed usaldasid üksteist. Kôik usaldasid oma Taevast Isa, Tema aga vôis julgesti usaldada neid. Kus valitseb selline vastastikune usaldus ja usaldusväärsus, seal valitseb alati täiuslik rahu ja kooskôla.
Mis juhtus?
Saabus aga aeg, mil tekkis usaldamatus – ning see jôudis välja avaliku vastuhaku ja sôjani. Lahkmeel ja ebakôla astusid üksmeele ja rahu asemele. Nii tekkis Universumis patt. Johannes selgitab, et patt on allumatus käsule, mässumeel.12 Paulus ütleb, et patt on usu ja usalduse lôppemine.13
Lunastusplaani eesmärk on see usaldus taastada, mässule lôpp teha ning kogu universumis taas üksmeel jalule seada. Selles protsessis osalevad vältimatult kôik Jumala lapsed.
Mônedele vôib-olla pôhjustab see pettumust ja isegi ehk äratab meelepaha, kui nad teada saavad, et Kristus ei surnudki eeskätt nende eest. Ja ometi – kui Jumal seda sôda ei vôida ega rahu oma perekonnas taas jalule ei sea, ei ole môtet ka meie lunastamisel. Kes tahaks elada kogu igaviku sôjaseisukorras olevas Universumis?
Omamata sellist avaramat arusaamist kogu Universumi haaravast vôitlusest, on raske môista Pauluse seletust selle kohta, et Jeesus valas oma vere, et tuua rahu, lepitus ja üksmeel Jumala lastele nii taevas kui maa peal. Universumi sôja ja kôige sellega kaasneva môistmine seevastu aitab omandada ka avaramat vaadet Kolgata risti ja kogu lunastusplaani kohta.
Sellist üksmeelt, mida Jumal soovib, ei saa käskida ega saavutada seda sunnivahenditega ja hirmu abil. Inimkonna ajaloo vältel on paljud türannid püüdnud säilitada ühtsust terrori ja julmusega. Sellisel viisil Universumile pealesurutud üksmeel ei kestaks aga kaua. Vaadakem vaid, mis on juhtunud kasvôi viimastel aastatel nii paljudes maades!
Üksmeelt, mida soovib Jumal, kirjeldatakse Uues Testamendis kooskôlana, mis “tuleneb meie usust ning Jumala Poja tundmisest.”14 Inimesed, kes armastavad ja usaldavad sama Jeesust ja sama Jumalat, tunnevad loomupäraselt, et ka neid üksteise poole tômmatakse. Sama tôde Jumala kohta, mis nad türanniast ja kartusest vabaks teeb, seob nad omavahel ülimalt kindlalt kokku. Sôbraliku Jumala sôbrad on sôbrad ka üksteisega.
Seepärast ongi ristil nii suur tähendus. Ei saa olla sôprust ega üksmeelt seal, kus valitseb kartus ja hirm. Kolgata aga ütleb meile, et Jumalat ei tarvitse karta. Kui Jumal ütleb: “Ole minu sôber,” ei ütle Ta sellega: “Ole mu sôber, vôi Ma karistan sind karmilt. Ma isegi hävitan su, kui sa sellega ei nôustu.” Niiviisi sôpradega ei räägita – eriti kui soovitakse sôprust hoida. Sôprus aga ongi lepituse kogu eesmärk ja tähendus.
Lepitus tähendab sôprade vôitmist
Paulus vôtab selle kokku oma kirjas Rooma kristlastele. “Me olime Jumala vaenlased, kuid Ta tegi meid oma sôpradeks oma Poja surma läbi. Nüüd, mil me oleme Jumala sôbrad, kui palju enam päästetakse meid Kristuse elu kaudu! See aga pole veel kôik: me tunneme rôômu seeüle, mida Jumal on teinud meie Issanda Jeesuse Kristuse kaudu, kes on nüüd teinud meid Jumala sôpradeks.”15
Jumala vaenlastest Tema sôpradeks muutmine – selles seisnebki lepitus.
