Paulus kinnitas Rooma usklikele, et kuna me “oleme usust ôigeks saanud, siis on meil rahu Jumalaga meie Issanda Jeesuse Kristuse läbi.”1
Vôib-olla ehk teie lemmikpiiblitôlkes ei ole öeldud “meil on rahu”, vaid “olgu meil rahu”. Erinevus tuleneb probleemist, kuidas kirjutada kreekakeelset sôna, mis on tôlgitud “on” vôi “olgu”. Kuna käsikirjad jagunevad kahe variandi vahel ligikaudu vôrdselt, tuleb otsus teha selle alusel, kuidas keegi môistb kogu konteksti. Uues Testamendi uurijad on vaielnud selle küsimuse üle palju aastaid ja mônikord märkimisväärse ägedusega!
Moffati 1913. aasta tôlge pakub ikka veel teatud kompromisslahendust môlema valiku vahel: “Tundkem rôômu rahust, mis meil on…”
Kuidas keegi ôigeksmôistmisest aru saab
Selles salmis on tôstatatud aga tähtsaim küsimus: Mida tähendab saada “ôigeks môistetud”? Vôib-olla puudub teie tôlkes see termin hoopiski?
Kreekakeelne sôna, mida Paulus tarvitas, tähendab eeskätt “midagi joonde seadma”, “ôigeks seadma”. Good News Bible tôlgibki seda salmi: “Nüüd, mil meie vahekord Jumalaga on usu läbi ôigeks seatud, on meil Temaga rahu.”
Sulastest kristlased saavad aru nii, et see, mis nende ja nende pahandatud Isanda vahel tuleb joonde ajada, on eeskätt ôiguslik probleem. Selle probleemi lahendus seisneb nende meelest andestuses ning nende ôigusliku seisundi taastamises. Nad kasutavad sôna “ôigeksmôistmine”, viitamaks andestusele ning deklareerimaks, et nüüd on nende vahekord Jumalaga ôiguslikult korras. Nad väidavad, et see toob neile rahu Jumalaga, kuna nüüd ei tarvitse neil karta Tema viha, karistust vôi tasu kadumaminekut.
Andestus üksi aga tôelist rahu ei too. Kas on kunagi teiega juhtunud nii, et keegi on teile midagi häbistavat andeks andnud, teie aga olete hakanud kohmetustundest seda isikut vältima? Jumal ei soovi seda. Kui me usu läbi “oleme ôigeks saanud”, ei soovi Ta, et Teda kohmetusest väldiksime. Ta soovib, et oleksime lähedased sôbrad.
Sôpradest kristlastel on ôigekssaamisest teistsugune arusaamine. Vôib-olla tahaksid nad tarvitada selleks hoopis teistsuguseid termineid! Nad usuvad, et tegelikkuses on nende ja Jumala vahel kaduma läinud usaldus ja usaldusväärsus. Et vahekord taastada, tuleb usaldus taastada. Vahekord Jumalaga korda seada – tähendab Teda usaldada ning Talle usaldusväärseks sôbraks olla. See toob loomulikult ka rahu. Paulus vôtab selle salmiga kokku kôik kolm: usalduse, rahu ning vahekorra taastamise Jumalaga. Sôprade jaoks on see nii loogiline!
Miks siis üldse vôitlus?
Apostel Paulus oli juba kaua tundnud rahu Jumalaga. Ta oli aga kaugel sellest, et olla rahul iseendaga. Ta möönis seda ka Rooma usklikele kirjutades:
“Head, mida ma tahan, ma ei tee, vaid kurja, mida ma ei taha, ma teen! … Oh mind viletsat inimest! Kes päästab mind sellest surma ihust?”2
Paulus püüab oma vôitlust selgitada. “Mul on küll soovi head teha, kuid ma ei suuda seda soovi täide viia. … Seega ma leian toimivat niisuguse seaduspärasuse: Kui ma soovin teha head, siis on kuri otse sealsamas, minu juures. Seesmises inimeses tunnen ma Jumala käsust rôômu – ja ometi näen ma oma ihuliikmetes toimivat teistsugust käsku, mis sôdib vastu minu môistuses olevale käsule ning teeb mind patu käsu vangiks, mis toimib minu liikmetes.”3
“Inimene, kes selliselt kôneleb, ei ole tôenäoliselt pöördunud,” ütleb môni. Paljud jumalakartlikud inimesed on aga omaenda kogemuste pôhjal avastanud, et Pauluse kirjeldatud vôitlus vôib jätkuda kogu nende ülejäänud elu. Loomulikult – pole tähtis, millal seda vôitlust kogetakse, lahendus jääb alati samaks: “Tänu olgu Jumalale Jeesuse Kristuse, meie Issanda läbi!”4
Kreekakeelne sôna, mis on tôlgitud “viletsat”, vôib sisaldada ka tähendust “rängast tööst kurnatud”. Paulus näib usklikuna, kes tôesti on püüdnud – kuid on pidevatest jôupingutustest viimaks kurnatud.
Mulle näib, et Paulus kirjeldab üleminekuperiooodi sulase-perioodi vôitluse ning môistva sôbra vôitluse vahel. Juba enne kristlaseks saamist oli Paulus pühendunud absoluutsele kuulekusele kôigi kümne käsu suhtes. Ta mainis Filipi usklikele, et käsupidamise suhtes oli ta “variser”, see tähendab käsule piinlikult kuulekas. Ta lisas, et oli “käsuôiguse poolest laitmatu”.5
Ta ei olnud varastanud. Ta ei olnud rikkunud abielu. Ta ei olnud kedagi tapnud. Vastavalt tolle aja arusaamadele, ei saanud Stefanose surmas osalemist tema poolt môrvaks pidada. See oli vaid Issanda töö sooritamine – ketserluse väljajuurimine. Veel enam – Paulus oli alati piinliku täpsusega kümnist maksnud. Tegelikult oli ta pidanud kôiki reegleid, millest ta teadlik oli.
Pärast seda aga, kui Paulus Damaskuse teel Jeesust kohtas, hakkas ta kümnesse käsku sügavamalt sisse vaatama. Ta oli kuulnud Jeesuse ôpetusest: mitte nende reeglite väline täitmine pole see, mis Jumal soovib. Sellist kuulekust vôib oodata vaid sulaselt. Jumal loodab aga, et näeksime: Tema käskudes ei ole midagi meelevaldset. Käsud vaid kirjeldavad armastavate,
sôbralike, usaldusväärsete inimeste käitumist, kes mitte ainult ei hoidu tapmisest, vaid ka ei vihka kedagi. Nad mitte ainult ei hoidu abielu rikkumast, vaid isegi ei soovi seda teha.
Paulus andis endale kindlasti aru, et Mooses oli seda tegelikult ôpetanud juba kaua aega tagasi. Kui Mooses ütles, et iisraellased peavad armastama oma ligimest nagu iseennast, ta lisas: “Ära vihka südames oma venda!”6
Pauluse tähelepanu köitis eriti kümnes käsk.7 Moosese ja Jeesuse ôpetuse valgel môistis ta: “Sina ei tohi himustada” tähendab isegi mitte s o o v i d a teha midagi, mis on väär.
Kui selle käsusôna tähendus Paulusele koitma hakkas, sai ta vihaseks, nagu ta hiljem tunnistas. Ta oli ju püüdnud nii kôvasti! Mônikord oli ta isegi soovinud mônest käsust kümne hulgas üle astuda, kuid oli edukalt kiusatusele vastu seisnud. Kas ei olnud ta siis selle eest tunnustust ära teeninud? Ning kas ei pidanuks see tunnustus veelgi tähelepanuväärivam olema, kuna ta oli alles parimates aastates ning oli vastu seisnud tugevamatele tungidele kui nii mônedki teised?
Mäletan ülikoolipäevilt, et üks meie ôppejôududest oli kohutavalt energiline. Samal ajal oli ta hea kristlane. Tema puuduseks oli ägedus, mis mônikord lausa kontrolli alt välja pääses. Kord selgitas ta meile, tudengitele, asja nii: “Pange tähele – tôenäoliselt olen mina vastu seisnud kiusatusele kannatust kaotada palju enam kordi kui keegi teist ehk on terve elu jooksul kiusatusi üldse kogenud!” Môtlesin siis Paulusele!
Hiljem asendus Pauluse ärritatus kümnenda käsu suhtes nôustumise ja imetlusega. Ta sai aru, et kuuletuda kümnendale käsule, on vôtmeks kuuletuda ka kôigile teistele. Jôuda olukorrani, mil ta isegi ei soovi enam pattu teha tähendaks saada seda, mida oli palunud Taavet – uue südame, uue meele.
Enam ei tundnud Paulus muret tunnustamise pärast. Miks peaks ta saama tunnustust selle eest, mis niikuinii talle endale kasulik on? Ning mis puutub pidevasse vôitlusse – Jumal oli talle kinnitanud, et teda ei môisteta selle vôitluse pärast hukka!8
Arstid ei môista oma patsiente hukka
Arstid ei môista hukka oma haigeid, kes kogevad vôitlust. Arstid teavad, et tervekssaamine nôuab aega. Nad ei eelda, et vigastatud patsient pärast esimest külaskäiku arsti juurde kohe jooksujalu koju saab tormata!
Jumal töötab meiega lôpmatult oskusliku arsti sarnaselt. Ta on vôimeline päästma ja tervistama igaüht, kes Teda usaldab. Ta ei ole rahuldatud, kui tuleme Tema kabinetti lihtsalt andestust paluma. Ta teeb ettepaneku viia meid olukorrani, kus meil enam andestust paluda ei ole tarvis. Ta teeb ettepaneku teha terveks see osa inimorganismist, millega inimesed oma môttetööd teevad. Siis ei astu nad enam reeglitest üle, kuna nad lihtsalt ei soovi neist üle astuda – kôik halvad harjumused on minetatud.
Mônede jaoks kôlab see kurjakuulutavalt perfektionismi moodi. Ning mônedele sulastest kristlastele on see väga koormav nôudmine. “Te peate oleme täiuslikud”, on Goodspeed hiilgavalt tôlkinud Mt 5,48. Sulased näevad neis sônades käsku. Sôbrad näevad siin tôotust!
Sôbrad ei soovi, et Jumal nôustuks millegi vähemaga. Kas palute ehk oma arstilt, et ta teid liiga terveks ei teeks? Kas ütleksite: “Seitsekümmend viis protsenti tervist on mulle küllalt! Olen teile selle eest väga tänulik!”?
Nôue vôi pakkumine?
Sulaste jaoks, kelle arusaamise kohaselt lunastus lahendab nende ôiguslikud probleemid, on täiuslikkus veel üks nôue paljudest. Sôprade jaoks, kes môtlevad lunastusest kui patu tekitatud kahju parandamisest, on täiuslikkus uskumatult heldemeelne pakkumine.
Sulased tahavad saada täielikku andestust. Sôbrad tahavad täielikku tervist.
Jeesus ei tulnud ainult meie patte andestama. Ta tuli pattu kaotama. Nagu Paulus selgitab: “Jumal saatis oma Poja “patuprobleemi lahendama”9 (NRSV), “pattu kaotama” (GNB). Andestus ei kaota pattu. Patt ei ole miski, mis on lihtsalt raamatusse kirja pandud ning mida tuleb aeg-ajalt ikka ja jälle andestada. Patt on miski, mis on inimese sees. Patt on mässumeel ja usaldamatus. Seda tuligi Jeesus kaotama. Vastumürk sellisele patule on tôde Jumala Enda kohta.
“Ja mis puutub sellesse täiuslikkuse probleemi,” vôib taevane Arst ehk meile järele hüüda kui Ta kabinetist lahkume, “ärge selle pärast üldse muret tundke! Ma olen oma Universumi nii loonud: see on seaduspärasus, et inimesed muutuvad Selle sarnaseks, keda nad kummardavad ja imetlevad. Kui te tôesti Mind usaldavateks sôpradeks jääte, tuleb täiuslikkus omal ajal. Ma ei väida, et teil enam vôidelda ei tule. Vôitlus aga ei ole enam endine.”
Sulased vôitlevad, et vôita pattu, püüdes sellest jagu saada. Sôbrad teavad, et nad vôivad patust jagu saada ainult ühel teel: seda tôega välja tôrjudes.
