Kui Jumal tôesti soovib, et oleksime Tema sôbrad, miks Ta siis Pühakirja lehekülgedel nii sageli ebasôbralikuna näib? Kas siis Piibel ei ôpeta, et see, kes soovib sôpru, peab ka ise sôbrana käituma?
Piibel näib tôesti väitvat seda Ôps 18,24 – eriti 1611.a. tôlgitud nn. “kuningas Jamesi tôlkes”:
“Inimene, kellel on sôpru, peab käituma ka ise sôbrana; ning on selliseid sôpru, kes on lähedasemad kui vennad!”
Enamik inimesi on ilmselt avastanud omaenda kogemuste pôhjal selle ôpetussôna esimeses osas sisalduva tôe. Vaevalt vôib uskuda, et saate palju sôpru, kui te ise sôbralikud ei ole. Kuni tänase päevani aga ei ole Piibli tôlkijad ühel nôul, et heebrea autor just seda môtles! Eri tôlgetes on salmi esimest osa tôlgitud väga erinevalt.
Lähedasem kui vend
Seevastu näib, et tôlkijad on ühel meelel salmi teise osa tähenduse suhtes: tôeline sôber on lähedasem kui vend. Tekst näib väitvat, et sôpru, keda on nimetatud salmi esimeses osas, ei saa usaldada. Sellele osutavad paljud eri tôlked:
On sôpru, kes sôprust teesklevad, kuid samal ajal on sôpru, kes on lähedasemad kui vennad. (RSV, 1952)
Môned sôbrad vaid mängivad sôprust, kuid tôeline sôber on lähem igast sugulasest. (NRSV, 1989)
Nii mônigi sôprus ei kesta kaua, kuid môned sôbrad on ustavamad kui vennad. (GNB, 1976).
/Tooksime siin ära ka eestikeelse 1968. aasta piiblitôlke: “On sôpru, kes üksteist maha löövad, aga môni sôber on ustavam kui vend!” – Tlk./
Kas Jeesus jüngritele sôprust pakkudes tôesti ainult “mängis” sôprust? Kas Ta ainult teeskles sôbralikkust? Ei saa olla kestvat
sôprust ilma vastastikuse usalduse ja usaldusväärsuseta. Kas meil on küllalt pôhjust usaldada Jumala Poega ja uskuda, et Ta on tôesti “sôber, kes on lähedasem kui vend”?
Aga kuidas môista siis neid “kohutavaid lugusid”, mis näisid nii masendavat seda hauakaevajat? Kuidas môista neid “Pühakirja julmusi”, mida jumalakartlik usuôpetaja kôhkles lastele jutustamast? Kas ehk tuleb môista nii, et need tekstid esitavad pigem karmi iseloomuga Isa kui Tema armastusrikast Poega?
Kas saab Isa sarnaneda Jeesusele?
Filippus oli üks jüngritest, kel oli eesôigus kuulda, kuidas Ôpetaja oma ôpilastele sôprust pakkus. Ilmselt oli ka tema olnud segaduses selle näilise erinevuse tôttu Jeesuse sôbralikkuse ning tema enda ettekujutuse vahel Isast Vana Testamendi pôhjal. “Näita meile Isa, Jeesus,” palus ta, “ning me jääme rahule.” 1
“Ma olen ju kogu see aeg olnud sinuga, Filippus, ja sa ikka veel ei tunne mind?”
“Aga me ei küsi ju Sinu kohta,” käis Filippus peale. “Me tunneme ja armastame Sind, Issand. Ja ehkki me kummardame Sind kui Jumala Poega, ei karda me olla Sinu läheduses siin ülemises toas. Me küsime Isa kohta. Me tahaksime rohkem teada saada selle Jumala kohta, kes kôneles Siinail läbi piksemürina, kes kogu maailma veeuputuse läbi hävitas,2 kes pôletas Soodoma ja Gomorra,3 hukkas Naadabi ja Abiihu4 ning avas maapôue, et see neelaks mässulised Koorahi, Daatani ja Abiirami,5 kes käskis kividega surnuks visata Aakani koos ta
perekonnaga6 ning laskis Karmeli mäel taevast tuld sadada.7 Jeesus, kas tôesti Isa saab olla Sinu sarnane?”
Jeesus oleks vôinud jätkata: “Mis puutub nendesse häirivatesse lugudesse karistusest ja surmast – ärge môistke neid nii, nagu tähendaksid need, et Isa on vähem sôbralik ja ligipääsetav kui te olete leidnud olevat Mind. Tegelikult olin see Mina, kes juhtis Iisraeli läbi kôrbe. Korraldus Aakanit kividega surnuks visata tuli Minult!”
Paulus môistis seda, kui ta kirjutas Korintose kristlastele kirja, kasutades tuttavat sümbolit Piiblist kalju kohta: “Nad jôid kôik sama vaimulikku jooki, sest nad jôid vaimulikust kaljust, mis neid järgis. Ent see kalju oli Kristus.”8
Kui vaid Filippus oleks küsitlemist jätkanud, oleksid jüngrid vôinud kuulda hindamatuid seletusi, et need evangeeliumidesse kirja panna. Filippus oleks vôinud küsida: “Miks Sa, Jeesus, käskisid kividega surnuks visata Aakani ja ta perekonna, kuid takistasid kividega surnuks viskamast abielu rikkunud naist? Miks kônelesid Sa nii valju häälega Siinail, kuid kôneled nii mahedalt meiega?”
Kahjuks olid jüngrid aga rohkem huvitatud sellest, kes saab paremad kohad laua ääres ning kôrgema positsiooni tulevases kuningriigis. Seepärast on nüüd m e i e kord esitada küsimusi – ning Jeesus kutsub meid kui oma sôpru üles otsingutele, arusaamist taotlema.
Miks tôstis Jumal Siinail häält?
Kujutlege end kohalolijana sel kohutaval päeval, kui Jumal tuli alla Siinaile, et Iisraeliga kônelda. Terve mägi värises Jehoova kohalolekust. Kôlas piksemürin, sähvisid välgud, oli näha tuld ja suitsu ning kuulda valjut pasunahäält.
Jumal ütles Moosesele: “Hoia rahvast tagasi. Isegi kui keegi vaid puudutab mäge, tuleb ta surmata. Ükskôik kas loom vôi inimene – ta tuleb kas kividega surnuks visata vôi maha lasta. Tee mäe ümber piir. Kui keegi sellest üle astub, et Mind vaadata, läheb ta surma.”9
Rahvas tundis ôudust. “Nad vabisesid ja jäid eemale seisma. Ja nad ütlesid Moosesele: “Räägi sina meiega, siis me kuuleme. Ainult ärgu Jumal meiega rääkigu, et me ei sureks!”10
Mooses aga kinnitas rahvale, et ei ole mingit pôhjust Jumalat karta, sest ta ise tundis Jumalat ja oli Tema sôber. Ehkki ta lähenes Jumalale alati sügava lugupidamise ja aukartusega, ei tundnud ta Tema ees hirmu. Jehoova vôis kônelda Moosesega “palgest palgesse, nagu räägiks mees oma sôbraga”.11 Meenutage, kui kartmatult – ja samal ajal aukartusega – vastas Mooses Jumala pakkumisele Iisrael maha jätta ja seeasemel Temast endast suur rahvas teha.12
Kogu tee Egiptusest kuni Siinaini oli rahvas aga käitunud ülimalt aukartusetult, nurisedes ja kaevates – hoolimata imeväärsest pääsemisest Punase mere ääres ning Jumala heldusest, kes neid toitis ja jootis. Kuidas vôis Jumal saavutada sellise rahva tähelepanu – ning hoida seda küllalt kaua – et ilmutada sügavamalt tôde Enda kohta?
Kas pidanuks Ta kônelema rahvaga mahedalt – sellise vaikse, tasase häälega, nagu Ta kôneles sajandeid hiljem prohvet Eelijaga koopasuus?13 Kas pidanuks Ta istuma ning Iisraeli pärast nutma, nagu Ta tegi sajandeid hiljem, istudes ühel teisel mäel ning nuttes oma rahva pärast Jeruusalemmas?14
Ei, selle rahutu rahvamassi lugupidamist vôis saavutada ainuüksi majesteetlikkuse ja väe dramaatilise ilmutamisega. Milline risk Jumalale – olla ehk seeläbi vääriti môistetud hirmsa jumalana, keda vaevalt vôib armastada kui sôpra!
Oli vaid kaks teed – kas minna sellele riskile vôi kaotada selle rahvaga üldse igasugune kontakt. Ilma aukartuseta Jumala vastu ei oleks nad Teda üleüldse kuulanud ega Tema ôpetusi tôsiselt
vôtnud. Seepärast ongi ühes Vana Testamendi ôpetussônas väidetud: “Selleks et olla tark tuleb sul enne omandada aukartus Jehoova vastu.”15 Jumal on tahtlik minema riskile olla ajutiselt kardetud ja isegi vihatud – et vaid mitte kaotada kontakti oma lastega!
Kas hoolid sa küllalt oma hoolealustest, et toimida samuti?
Vanemad ja ôpetajad peaksid olema suutelised sellist riski môistma. Kujutle end algkooliôpetajana, kes on tuntud oma väärikuse ja rahulikkuse poolest. Kogu oma pika tööaja kestel ei ole sa iial leidnud vajaliku olevat tôsta häält väikeste laste peale. Nüüd juhtus aga nii, et direktor tormas klassiuksele ja informeeris sind sosinal, et hoones on puhkenud tuli ning lapsed tuleb vôimalikult kiiresti hoonest välja viia.
Sa pöördud ja teatad väga rahulikult, et hoone on tules. Klass on aga tulnud parajasti vahetunnist ning suures käras ei pane sind keegi tähele. Nad ei märkagi, et seisad klassi ees. Kas sa oled – armastusest laste vastu – valmis tôstma häält? Kui juhtub, et sind millegipärast veelgi tähele ei panda – oled sa valmis hüppama lauale ning isegi ôpilasi millegagi viskama? Lapsed vôivad ehk viimaks siiski sellele ebatavalisele vaatepildile tähelepanu osutada – nende ôrn ôpetaja on ilmselt esimest korda elus vihane, karjub ja vehib kätega. Nad on äkki hiirvaiksed ja ehmunud!
“Lapsed, ärge rääkige kodus vanematele, et teiega vihane olin. Ma püüdsin lihtsalt saavutada teie tähelepanu. Lugu on nii, et koolimaja on leekides ja ma ei soovi, et keegi teist tulle jääks. Vôtkem kiiresti rivisse ja lahkugem minuga koos majast!”
Karistusega kaasnev risk
Milline käitumisviis ilmutab suuremat armastust? Kas keelduda häält tôstmast, kuna lapsed vôiksid ehk kohkuda? Sind kartma hakata? Vôi riskida, et sind kardetakse vôi peetakse ebaväärikaks – kuid päästa enda hoole all olevad lapsed?
Jumal läheb sellele riskile iga kord, kui oma rahvast karistab. “Sest keda Issand armastab, seda ta karistab.”16
Algses kreekakeelses tekstis tarvitatud sôna on tegelikult laiema tähendusega, viidates mitte ainult “karistamisele”, vaid “kasvatamisele”, “ôpetamisele”, korrigeerimisele”, “distsipliinile”. Kôik see vôib mônikord kaasa tuua ka karistuse, kuid peaeesmärgiks on alati millegi ôpetamine.
Ühes Saalomoni ôpetussônas on Jumala armastavat eesmärki karistamisel ja distsiplineerimisel selgitatud:
Mu poeg, ära pôlga Jehoova karistust
ja ärgu olgu sulle vastumeelne tema noomimine,
sest keda Jehoova armastab, seda ta noomib,
otsekui isa poega, kellele ta head tahab.17
Kirjas heebrealastele on seda ôpetussôna tsiteeritud ning seejärel Jumala lapsi manitsetud mitte jätma tähelepanuta selles sisalduvat julgustavat aspekti: “Jumal kohtleb teid oma lastena. Kas vôib keegi olla poeg, ilma et isa teda distsipliinile allutaks? Kui teil ônnestub vältida distsipliini, millest kôik pojad osa saavad, siis ei ole te pojad, vaid ilmselt ebaseaduslikud lapsed. Me peame ju lugu oma inimlikest isadest, kes meid omal ajal ôpetasid ja distsipliinile allutasid; kas me ei peaks siis palju meelsamini alistuma oma vaimulikule Isale, et saada igavest elu? Nemad distsiplineerisid meid lühikest aega, nii nagu arvasid vajaliku olevat; Tema aga teeb seda meie tôelise heaolu nimel, et vôiksime saada osa Tema pühadusest. Loomulikult ei ole distsipliin kunagi meeldiv. Vahel näib see olevat isegi piinarikas, hiljem aga kannab nende jaoks, keda sellega harjutatud on, väärilist vilja. Selleks on rahulik ja ausameelne elu.”18
Ôppetund trepi alumisel astmel
Praegu môistan, kui suurele riskile saada vääriti môistetud läks minu ôrn ema, kui ta jôudis otsusele, et on tekkinud vajadus mind eriti môjutaval viisil ôpetada. Selleks ôpetuse jagamise paigaks oli trepp meie Inglismaa kahekorruselise kodu hallis. Halli ühes servas oli garnituur peegli, kübaranagi, vihmavarjuhoidja ja kinnastesahtliga. Sahtlis oli peale kinnaste veel kaks nahkrihma. Ma ei tea praegugi, miks neid just kaks oli, kuid oma kujutluses vôin veelgi kuulda sahtli käepideme kolksumist ning nahkrihmade kurjakuulutavat sahinat, kui ema nende vahel valikut tegi. Siis suundusime koos trepi poole.
Kui ema oli istet vôtnud ja pahategija ôigesse asendisse seadnud, oli tal tavaks rihma rütmilise vihisemise saatel arutleda pahateo iseloomu ja tôsidust. Mida tôsisem tegu, seda kauem ema seda arutas! Ma ei suuda meenutada ühtki korda, mil oleksin selles piinavas asendis môelnud: “Kui hea ja armastav on mu ema, et ta mind niiviisi karistab ja ôpetab! Kui vastutulelik tema poolt riskida saada vääriti môistetud, panna mind teda vihkama vôi siis kuuletuma lihtsalt hirmust!” Mäletan sootuks erinevaid tundeid!
Kui kôik läbi oli, tuli mul trepi alumisele astmele istuda ning oma kogemuse üle teatud aeg järele môelda. Enne kui vôisin taas välja mängima minna, tuli mul alati ema esmalt üles otsida ning siis oli palju kallistamisi, musitamisi ning kinnitust, et nüüdsest lähevad asjad palju paremini.
Mônikord oli kahetsus visa tulema. Mäletan, kord ronisin kôrgemale astmele, nii et vôisin kaua läbi akna muru ja lillepeenraid silmitseda. Kuid oli raske pikemalt viha pidada vôi siis edasi elada, hirm südames. Tundus, et ema ei lähe kunagi ägedaks. Me, lapsed, teadsime, et ei olnud midagi sellist, mida ta poleks olnud valmis meie heaks tegema. Tema kannatlikkusel meid ära kuulata polnud piiri. Ta näis nii uhke meie edusammude üle ning nii môistev, kui midagi ei ônnestunud.
Käisin hiljaaegu seda treppi vaatamas. Värviklaasist aken oli ikka omal kohal, trepp ise aga näis kuidagi madalamana kui tollal, mil selle alumisel astmel oma ôppetunnid sain. Millegipärast ei suutnud ma meenutada ei tollal kogetud valu ega solvumisi. Kui aga môtlesin oma emast, kes nüüd juba palju aastaid mullas puhkab, tôusis eriline soojus südamesse – tôsi, mitte täpselt sellesse kohta, kuhu siis, kui rihm tema käes vihises!
Loodan, et mul ei lähe kunagi kaduma nende ôppetundide tähendus, mida kogesin emaga seal alumisel trepiastmel. Ema aitas mul môista olulist tôde Jumala kohta. Jah – mitte kohe, mitte nii ruttu. Ema oli valmis kaua ootama. Kui me oleksime üles kasvanud, teda nende karistuste eest vihates ja kartes, oleks see murdnud ta südame. Ta hoolis aga meist liiga palju, et mitte karta minna riskile.
Jumal eelistaks “vaikset, tasast häält”
Pühakirja sônum meile on, et Jumal hoolib oma rahvast liiga palju, et mitte karta riskida vääritimôistmisega. On tôsi, et kui otsustame kindlalt oma tee kasuks, laseb Jumal meil lôpuks minna. Ta ei anna aga meid käest kergelt. Ta veenab, hoiatab, karistab ja distsiplineerib. Talle meeldiks palju enam kônelda meiega “vaiksel tasasel häälel” – nii nagu Ta viimaks sai kônelda Eelijaga. Kui me aga sellist häält millegipärast ei kuule, kôneleb Ta maavärisemise, tormituule ja tule kaudu.19
Mônikord – väga kriitilistel hetkedel – on Jumal sunnitud meie tähelepanu ja aukartuse vôitmiseks äärmuslikke abinôusid kasutama. Sellistel kordadel on meie kôhklev aukartus olnud suurelt osalt hirmu tagajärg. Jumal on aga seeläbi omandanud veel ühe vôimaluse meiega rääkida, meid veelkord hoiatada, enne kui lootusetult Tema môjupiirkonnast väljas oleme. Ta püüab veelkord vôita meie usaldust – et leiaksime, et Teda ei ole tôesti tarvis karta!
Kindlasti on Jumal kôigi nende kogemuste kaudu näidanud End sôbrana, kes “on ustavam kui vend”.20Tema, kes soovib meid oma sôpradeks, on ise nii ustav sôber, et on tahtlik jääma meiega ka siis, kui meie kaugeltki Tema vastu sôbralikud ei ole. Kannatlikult töötab Ta edasi, püüdes muuta oma vaenlasi môistvateks sôpradeks.
Kuidas Jumal vôitis Sauluse
Jumal vôttis kontakti oma vaenlase Saulusega ning muutis ta Pauluseks, suureks apostliks, kes Teda armastas ja usaldas. Enne kui Saulus Jeesusega Damaskuse teel kohtus, oli ta jäägitult pühendanud oma elu usulahu väljajuurimisele, keda ta arvas kuulutavat ohtlikke valeôpetusi Jumala kohta. Kui keegi oleks söandanud väita, et Saulus oli tegelikult Jumala vaenlane, oleks ta südamest solvunud olnud. Tal oli pôhjust pidada end Jumala innukaks, rängalt tööd rühkivaks sulaseks, Tema tôe kaitsjaks.
Saulus teenis aga tegelikult ebasôbralikku jumalat, kes oma eesmärkide saavutamiseks sunnivahendeid kasutas. Seepärast püüdis Saulus selle jumala nimel, keda tema tundis, sundida varakristlasi oma ketserlikest vaadetest loobuma ning tagasi “tôe” juurde tulema. Keeldumise korral laskis ta nad vangistada vôi isegi hukata – nii nagu ta uskus toimivat oma jumalatki.
Kôik see oli pôhjuseks, miks aitas Saulus kaasa sellise hea inimese kividega surnuksviskamisele nagu Stefanos. Ei, ta ei leidnud sellest protseduurist erilist rôômu, kuid “ta kiitis Stefanose hukkamise heaks”.21 Tal olid meeles Iisraeli läbielud Siinai jalamil. Kas ei olnud just ôiglane ja püha Jumal see, kes käskis sônakuulmatud kividega surnuks vista vôi noolega maha lasta?
“Jumal, palun andesta Saulusele!”
Kuidas vôis Jumal vôita oma sôbraks sellist meest nagu Saulus? Kuidas vôis temast saada tegelikult sôbraliku Jumala sôber?
Issand otsustas kohtuda oma tulevase sôbraga Damaskuse teel. Saulust olid vaevanud mälestused Stefanose hukkamisest. Stefanos oli ilmutanud märkimisväärset Pühakirja tundmist, Sauluse südametunnistus aga hindas ikka veel suuresti tôe autoriteeti.
Vôib-olla aga vaevas teda eriti mälestus Stefanose andeksandmispalvest vahetult enne surma: “Issand, ära arva seda pattu neile süüks!”22 Saulus oli kuulnud, et ülemketser Jeesus oli lausunud samad sônad ristil: “Isa, anna neile andeks, sest nad ei tea, mida nad teevad!”23 Kui need kaks meest tôesti jumalakartmatud ketserid olid, kuidas suutsid nad taluda selliseid piinu jumaliku väärikusega ning ilmutada pealegi armastust?
Saulus vôis arutleda: Mida aga öelda siis kôigist neist lugudest jumaliku viha ja kättemaksu kohta, ôigluse rakendamisest, et välja juurida nii patt kui patused? Kas ei olnud just koguduse juhid ja teoloogid need, kes usaldasid talle selle ebameeldiva, kuid püha missiooni? Nii jätkaski Saulus teekonda Damaskuse poole, “turtsudes ikka veel ähvardamise ja tapmisega Issanda jüngrite vastu”.24
Kas Jumalal olnuks otstarbekas puudutada Saulust ôrnalt ôlast ning küsida: “Üks hetk, Saulus, kas vôiksin sulle midagi öelda?” Saulus poleks Jumala puudutust isegi tundnud! Kindlasti poleks ta kuulnud “vaikset, tasast häält”. Esmalt pidi juhtuma midagi dramaatilist, et Sauluse tähelepanu paeluda.
Silmapimestava valguse sähvatades pani Jumal Sauluse Damaskuse teel pikali. Veel enam – et vôita tema jagamatut tähelepanu, et ta kuuleks, mida Jumalal talle tegelikult öelda oli, vôttis Ta Sauluselt teatud ajaks nägemise.
Kui Saulus abitult seal teel lamas, pidi ta tôesti vapustatud olema, kui avastas, et tema ründaja polnud keegi muu kui see vaikne ja tasane ketser, keda ta oli pôlanud kui nôrka inimest. Ôpetas ju Jeesus sellist rumalust nagu armastada oma vaenlasi ning palvetada isegi roomlaste eest!
“Ta oleks vôinud mind nüüdsama tappa,” vôis Saulus edasi môtiskleda. “Mina oleksin just nii toiminud, olnuks ma Tema asemel. Miks ei hävitanud Ta mind samal kombel nagu mina olen hävitanud Tema jüngreid? Seeasemel kuulen ma Teda kônelevat minuga lahkelt minu oma emakeeles!25 Ja ta kôneleb minu südametunnistusest!”
“Mul on kahju, Issand. Ma eksisin rängalt. Palun vôta nüüd mind vastu oma sulasena ning ütle, mida sa tahad, et ma teeksin.” Ja tôesti, aastaid hiljem vôis Saulus – nüüdne Paulus – esitleda end Rooma kirjas väärikalt “Jeesuse Kristuse sulasena”.26
Paulus, Jumala sulane
Jumal aga soovis, et Saulus saaks enamaks kui lihtsalt kuuletuvaks sulaseks. Sel korral ei andnud Ta Saulusele rohkem erilisi juhtnööre, peale selle, et üles tôusta ja Damaskusse minna. “Seal sulle öeldakse kôik, mis sulle on määratud teha.”27
Ananiase-nimeline mees kohtas Saulust linnas ja tervitas teda sôbralikult: “Saul, vend, näe jälle!”28 Ning siis kôneles Ananias Jumala suurtest ootustest selle uue jüngri suhtes. Saulus pidi saama Jumala kaastööliseks tôe kuulutamisel. Ananias jätkas: “Meie esiisade Jumal on sind enne valinud tundma tema tahtmist ja nägema seda Ôiget ja kuulma häält tema suust, sest sa pead olema tema tunnistaja kôigi inimeste ees neis asjus, mida sa oled näinud ja kuulnud.”29
Kui Paulus môtiskles selle üle, kui veenvalt ja kindlalt, kuid samal ajal taktitundeliselt Jumal teda Damaskuse teel kohtles, muutus ta enamaks kui lihtsalt ustavaks sulaseks. Ta sai Jumalat sügavalt môistvaks sôbraks, kelle kôrgeim eesmärk oli anda tunnistust tôest oma Issanda kohta ja kes kohtles teisi nii, nagu Jumal oli kohelnud teda.
“Vôtke mind eeskujuks, nagu minagi vôtan Kristuse,” kirjutas ta korintlastele.30 Iialgi enam ei kasutanud ta sunnimeetodeid. Nendele, kes temaga ühel nôul ei olnud – isegi tähtsates asjades – tavatses ta öelda: “Igaüks olgu enese môttes kindel omas veendumuses.”31 Neilt aga, kes tundsid endil olevat ôiguse teisi kritiseerida ja hukka môista, küsis ta: “Kes oled sina, et sa môistad hukka teise?”32
Koheldes Kristuse-sarnaselt Korintose koguduse sügavalt pattu langenud liikmeid, näitas Paulus, kui hästi ta tundis Jumalat ning môistis sôpruse ja usalduse olemust. Esmalt apelleeris ta nende loogilisele môistusele ja armastusele. Just korintlastele kirjutas ta oma kuulsa peatüki armastusest, mida nüüd tunneme 1.Korintose kirja 13. peatükina. Neile aga ei avaldannud see mingit môju. Pôlglikult hülgasid nad apostli nôuanded.
Môned pilkasid: “Tema kirjad on küll ranged ja vôimsad, kuid ihulikult meie juures olles on ta nôrk ja ta kône on kôhn!”33 Ilmselt ei vôetud teda tôsiselt – kuni ta tegi midagi, mis nende lugupidamise vôitis.
Ta oli tahtlik järgima Kristuse eeskuju – kui ta vaid teaks, mida Issand ise sellises olukorras teeks! Kuid – ta t e a d i s ! Kristus tôstis oma häält Siinail, et vôita Iisraeli aukartust ja tähelepanu. Ta tôstis seda taas Damaskuse teel – ning tema endine vaenlane oli talle selle eest igavesti tänulik.
Kas sellist Jumalat, kes laskis Aakani kividega surnuks visata, on vôimalik usaldada?
Lähenedes vaenuliku Kaanani piiridele, oli Iisraeli ainus lootus rahvana säilida vôtta Jumalat küllalt tôsiselt, et järgida Tema nôuandeid kôigis üksikasjades. Oli oht, et Aakani mässumeelne ja lugupidamatu vaim vôib levida kogu Iisraeli leeris.35
Järjekindel pilt Jumalast
Sada kolmkümmend viis korda korratud teekond läbi kôigi kuuekümne kuue raamatu – koos tuhandete kaaslastega – on mind ikka ja jälle veennud, et Piibli aruanne annab meile järjekindla pildi Jumalast – Jumalast, kes on küll lôpmatult vägev, kuid samal ajal ka samavôrra armuline ja usaldusväärne, kelle lôppeesmärgiks oma lastega on vaba ja môistev sôprus.
Töötades selle eesmärgi nimel on Jumal tahtlik laskuma meie tasemele, et kohata meid seal, kus me oleme. Ta ei juhi meid edasi kiiremini kui oleme suutelised Teda järgima. Ta kôneleb keelt, mida suudame môista ja respekteerida. Et hoida avatuna ühenduskanalid, on Ta sageli pidanud kasutama äärmuslikke abinôusid, riskides saada môistetud vääriti.
Jumala vaenlaste ning hooletute vaatlejate jaoks on need abinôud ebasôbraliku Jumala teod. Tema môistvate sôprade silmis on aga tegemist järjekordse kinnitusega Jumala usaldusväärsusest. See on ka nende usalduse aluseks. Ilma sellise usalduseta ei saa olla tôelist sôprust.
