Kirde-Inglismaal, otse Sotimaa piiri lähedal, elab üks tugev, kuid samal ajal ôrn karjus. Kuulsime, et ta oli hiljuti kristlaseks saanud. Läksime teda vaatama – et teada saada, mis teda selle otsuseni oli viinud.
Jägisime, kuidas ta oma hästitreenitud dogi abiga karja küngastele saatis. Seejärel vaatlesime kolmikute sündi ning imetlesime, kui oskuslikult ta nii ute kui kolme vastsündinud tallega ümber käis. Kui ta seal vastsündinuid kätel hoides seisis (tal tuli neid igal aastal tuhandeid hoida!), kasutasin vôimalust pärida, kuidas ta selle otsuse oli teinud – usklikuks saada.
“See oli minu sôber Alice,” vastas ta, noogutades imeliselt sôbraliku näoga naisterahva suunas.
“Ütle meile, mida Alice tegi,” küsisin.
“Noh, ta lihtsalt vôttis läbi kogu Piibli ning kôik näis nii hästi kokku sobivat!”
Saime Alice’st rohkem teada. Ka tema oli lugenud varem kôiki kuutkümmend kuut raamatut Piiblist ning talle meeldis neist Jumala kohta saadud pilt. Ta oli oma väikeses külakirikus väga aktiivne liige ja isegi jutlustas mônikord, kui pastor ära oli. Nüüd, üsna hiljuti saatis ta mulle oma kônekonspekti Hea karjase kohta. Mu naine väitis, et see on parim kône, mida ta sel teemal on kuulnud.
Üks Jumala tôeliste sôprade tunnuseid on mure meie taevase Sôbra reputatsiooni pärast. Aabraham, Mooses, Iiob – kôik nad ilmutasid just sedaliiki ustavust. Nii ka Alice. Ta soovis, et Jumalat nähtaks sellisena, nagu Ta tegelikult on – ning vôitis sellega karjuse südame.
Olen tähele pannud, et Jumala sôbrad on eriliselt huvitatud sellest, et ka nende lapsed Jumalas oma Sôpra näeksid. Külastanud palju tühje kirikuid Inglismaal, otsisime Londonis üles kiriku, mille kohta räägiti, et see iga nädal külastajatest tulvil on. Kolm noort elavaloomulist tütarlast olid nôus pärast teenistust minuga rääkima.
“Kui te taevasse saate, keda sooviksite seal kôige esmalt kohata – Jumal Isa vôi Jeesust, Poega?”
Kôhklemata vastas üks: “Minul küll poleks erilist vahet, Jeesus ju ütles: “Kes on mind näinud, see on Isa näinud.” Kindlasti oli môni Jumala sôber seda noort tüdrukut aidanud selle arusaamiseni jôuda!
Kui olen pärinud, mida tuleks ette vôtta, et pettunud inimesed kirikutesse tagasi tuua – vastavad môned, et sellistel kahtlejatel tuleks käskida oma küsimuste esitamine ära lôpetada ning pisut rohkem usku ilmutada. Môned isegi lisavad Heebrea raamatus ära toodud hoiatuse: “Ilma usuta on vôimatu olla /Jumalale/ meelepärane.”1 Minu jaoks iseloomustab selline kône sulaseid. Just selline lähenemine on paljusid inimesi maailmas Jumala vastu pööranud!
Jumala sôbrad seevastu sooviksid môista, mispärast sellised inimesed nagu Lorraine ja ta perekond tunnevad, et kristlikel ôpetusetel tänapäeval enam tähendust ei ole. Tôepoolest – Jumalast ja päästmsest on nii palju “môistukônet” olnud!
Kui Jeesus isiklikult siin oleks, läheks Ta külastama Lorraine’i ja ta perekonda, lihapoeomanikku Barryt, raamatu alguses mainitud hauakaevajat ning mootorrattureid – ning räägiks nendega selgesti ja lihtsalt. Jumala lastena väärivad nad vôimalust Temast aru saada!
Jumala sôprade suur eesôigus on teenida selliste inimeste jaoks “vahendajatena” – nii nagu Mooses oli omal ajal Iisraeli rahva jaoks.
Kui küsisin ühelt kristlasest koolipoisilt, mida tema arvates selliste inimeste jaoks nagu Lorraine annaks ette vôtta, vastas ta kôhklemata: “Rääkige neile lihtsalt Jeesusest!”
Jutustada Jeesusest – see tähendab jutustada ka ülemisest toast ning seda, mida Issand seal jüngritele ôpetas ja mida Ta neile tegi. See tähendab selgitada, et Jumal ei hinda midagi kôrgemalt kui oma sôprade vabadust ja sôprust nendega.
Kônelda Jeesusest – see tähendab kutsuda inimesi üles esitama r o h k e m küsimusi, mitte vähem. Loomulikult mitte lihtsalt norivaid, tähenärijalikke küsimusi, vaid küsimusi, mille eesmärgiks on môista tôde.
Need, kes söandavad kônelda Jumala nimel, peaksid olema esimesed, kes sellisele uurimistööle ôhutavad. Järgida Kristuse eeskuju tähendab anda inimestele vabadus öelda aupaklikult ka kôige lugupeetumale, erudiitsemale kônelejale: “Ma ei saa aru, mida te just praegu Jumala kohta ütlesite. Andestage, kuid minu jaoks on see kôik môistukône”.
Järgida Kristuse eeskuju tähendab aga ka olla väga lugupidav sulaste vastu. Kui nad oma kartuses Jumala vastu vajavad kinnitust, et neil on Sôber nende ja Jumala vahel, siis Jumala sôbrad ütlevad, et neil on tôepoolest selline sôbralik Eestkostja. Vôib-olla tuleb hiljem vôimalus selgitada, et see kahe poole vahel olev Sôber on Jumal ise!
Sulaste jaoks on kôige suurem kompliment, kôige suurem tunnustus, mida nad Jumalalt kuulda vôivad, järgmine: “Hästi tehtud, sina hea ja ustav sulane!”
Kas vôib keegi ihaldada midagi veel enamat?
Nende jaoks, kes on vastu vôtnud Jh 15,15 pakkumise, on varuks veelgi suurem kompliment: “Tänan teid, mu lapsed, et rääkisite tôtt Minu kohta. Tänan, et olete Mu sôbrad.”
