Home » Kirjalikke materjale » Teenistujad või sõbrad » USALDUS EI TULE KÄSU KORRAS

USALDUS EI TULE KÄSU KORRAS

Esta página también está disponible en: English, Russian, Spanish, Arabic, Latvian, Bulgarian

Pôlvili – vôi ma lasen teid tulle heita!”

Babüloni kuningas Nebukadnetsar, suure Babüloonia impeeriumi valitseja, ei nôudnud, et tahvas kummardaks  t e d a . Ta oli äsja lasknud püstitada hiiglasliku kuldkuju – kolmemümne meetri kôrguse ja kolme meetri laiuse – ning kutsunud kokku kôik kunigriigi ametnikud, et kuju sisse pühitseda. Kogu lugu on kirja pandud Vanas Testamendis, prohvet Taanieli raamatus.1

Kui kôik olid kokku tulnud, teatas kuninga käskjalg, et muusikahelide kaudu antud signaali kôlades peab igaüks ülesseatud kuju ette kummarduma. Keeldujad tuli “otsekohe tulisesse ahju heita”.

Ei, Nebkadnetsar ei leidnud midagi imelikku, käskides kummardada kuju sellise metsiku hukkamise ähvardusel. Kas mitte jumalad ise ei ähvardanud samasuguse kättemaksuga neid, kes nende meelepaha ära teenisid?

Tôsi küll, kakskümmend viis sajandit hiljem leiavad paljud meist kuninga korralduse kuulmatult julma, tsiviliseeritud ühiskonna jaoks ebahariliku. Kas oli Nebukadnetsar aga julmem kui apostel Paulus – enne oma Damaskuse-tee läbielu – kui ta “ähvardamistest ja tapmistest turtsudes” püüdis inimesi oma kardetavale jumalale allutada? Ning kas ei ole ka meie ajastul miljoneid, kes usuvad sellisesse jumalasse, kes ei nôua neilt ainult kuulekust, vaid käsu korras ka nende armastust ja usaldust – ähvardades neid vastasel korral mitte lihtsalt surmaga pôlevas ahjus, vaid igaveste piinadega pôrguleekides?

Kôlasid muusikahelid ja kôik kummardasid – peale nende kolme noore juudi, Sadraki, Meesaki ja Abednego. Juudamaa vallutamise käigus oli nad Babüloni toodud. Nebukadnetsar oli nad välja valinud, koostades noorukite gruppi, kellele tahtis kuningliku koja vajaduste jaoks haridust anda. Hiljuti oli ta nad riigis juhtivatele kohtadele edutanud. Nüüd, kuuldes nende sônakuulmatusest, oli ta raevunud ja käskis nad enda ette kutsuda.

“Kas see on tôsi, Saadrak, Meesak ja Abednego, et teie ei teeni mu jumalaid ega kummarda kuldkuju, mille ma olen lasknud püstitada? Kui te nüüd olete valmis … maha heitma ja kummardama kuju, mille ma olen lasknud valmistada, siis on see hea; aga kui te ei kummarda, siis heidetakse teid silmapilkselt tulisesse ahju!”3

Noormehed keeldusid aupaklikult ning selgitasid, et Jumal, keda nemad teenivad, on suuteline neid kaitsma. Raevust punane, käskis Nebukadnetsar kohe ahju seitse korda kôvemini kütta kui harilikult ning kolm sônakuulmatut leekidesse heita.

Kuidas Jumal kasvatas Nebukadnetsarit

Kuidas vôis Jumal muuta meest, kes oli nii ülbe ja vôimuahne? Kuidas vôis Ta üldse kontaktigi saada türanniga, kes oli niivôrd harjunud saama oma tahtmist, et hävitas kôik, kes sellele vastupanu osutasid?

Loomulikult oleks Jumal vôinud ta kergesti otse tema troonil hävitada. Pealtnägijaile oleks see muljet avaldanud! Kuid hävitamine ei ôpeta hukatule distsipliini. Ning Taevane Isa oli oma hiilgava môistusega, kuid uhke lapse kasvatamist alles alustanud.

Asi, millest Nebukadnetsar tôesti lugu pidas, oli suurem jôud, suuremad vôimed. Kui Taaniel oli kuningale tema unustatud unenäo meelde tuletanud, oli Nebukadnetsar prohveti jalge ette silmili heitnud. “See on tôsi,” ütles ta, “et teie Jumal on jumalate Jumal ja kuningate Issand ning saladuste paljastaja, sest sina suutsid selle saladuse paljastada!”4

Jumal kohtab inimesi seal, kus nad on. Nii nagu Ta kohtas Moosest pôleva pôôsa juures5, nii kohtas Ta Nebukadnetsarit pôleva ahju leekides.

“Siis kuningas Nebukadnetsar ehmus ja tôusis kähku üles, kostis ja ütles oma nôuandjatele: “Kas me ei heitnud kolm seotud meest tulle?” Nad kostsid ja ütlesid kuningale: “Tôepoolest, kuningas!” Tema kostis ja ütles: “Vaata, ma näen nelja meest vabalt tules käivat ja neil pole midagi viga, neljas aga on välimuselt jumalate poja sarnane!”6  Ning kuningas käskis noorukitel tulest välja tulla. Seejärel kuulutas ta avalikult:

Kiidetud olgu Sadraki, Meesaki ja Abednego Jumal, kes läkitas oma ingli ja päästis oma sulased, kes lootsid tema peale ja astusid üle kuninga käsust, kes andsid pigemini oma ihu kui et teenida ja kummardada mônda muud jumalat peale nende oma Jumala! 7

Oli selge, et Jumal oli vôitnud nii kuninga tähelepanu kui austuse. Nebukadnetsar aga ei tundnud veel eriti hästi Jumalat – kaugeltki mitte nii hästi nagu Paulus pärast Damaskuse-tee läbielu. Kuningas oli kaugel sellest, et öelda nagu Paulus: “Kui keegi minuga nôus ei ole, siis tundku igaüks end oma veendumustes vabalt.”8

Seeasemel andis Nebukadnetsar välja türanliku dekreedi:

Nüüd antakse minu poolt käsk, et igaüks, olgu mis tahes rahvast, suguvôsast ja keelest, kes kôneleb häbematult Sadraki, Meesaki ja Abednego Jumala kohta, raiutakse tükkideks ja tema koda tehakse rusuhunnikuks, sest ei ole muud jumalat, kes suudaks nônda päästa! 9

Vôimu ilmutades oli Jumal juhtinud Nebukadnetsari astuma esimest sammu aukartuse poole, tahtlikkuse poole Teda kuulda vôtta. Kuningas omalt poolt vôttis kasutusele vôimu, et sundida oma alamaid selle vôimsa jumala vastu vajalikku lugupidamist osutama. Ilmselt ei olnud Nebukadnetsar veel valmis vôtma vastu Jh 15,5 ära toodud armurikast sôpruse-pakkumist!  Piiblis on kirja pandud juhtum, kus Taaniel söandas teatada kuningale, et   Jumal    ootas    temalt    alamate  senist   lahkemat   kohtlemist:

“Seepärast, oh kuningas, lase enesele meeldida mu nôu: vabasta ennast oma pattudest ôigluse läbi, ja oma ülekohtutegudest,   halastades   viletsate  peale,  et  su  ônn vôiks kesta!”10  Juba varem oli Nebukadnetsar imetlenud heebrea noorukite usaldust nende Jumala vastu.

Viimaks, pärast aastaid kestnud, alandust ôpetavat distsiplineerimist, oli kuningas valmis avalikult tunnistama, et “Kôigekôrgem valitseb inimeste kuningriigi üle ja annab selle, kellele tahab.”

     Tema talitab, nagu tahab,

    niihästi taeva väega kui maa elanikega

            ega ole seda, kes vôiks lüüa tema käe peale

                          ja ütelda temale: “Mis sa teed?”

“Nüüd mina, Nebukadnetsar, kiidan ja ülistan ja austan taeva kuningat, sest kôik tema teod on tôde ja tema teed on ôiged! Tema vôib alandada neid, kes käivad kôrkuses!”

Kuningas kuulutas: “Mul on hea meel teha teatavaks tunnustähti ja imetegusid, mis kôrgeim Jumal mulle on teinud! Kui suured on tema tunnustähed ja kui vägevad on tema imeteod!”11

Nebukadnetsarile avaldas ikka veel môju Jumala vägi, ehkki ta juba tunnistas, et Jumal kasutab seda väga ôigetel eesmärkidel. Seekord aga ei kaasnenud ta tunnistusega enam karm dekreet taeva Jumalale mitteallujate “tükkideks raiumise” vôi pôlevasse ahju heitmise kohta.

Huvitav, kas Nebukadnetsar jôudis iial kaugemale alandlikust sulase-seisusest, kes oma isanda ülemvôimu tunnistab. Piibli aruanne ei maini, et ta ôpetanuks oma rahvale armastust ja usaldust. Selles suhtes erineb see Jumala sôprade Moosese ja Pauluse eluaruandest  suuresti. Vôib-olla ôpib Nebukadnetsar sôpruse vabadusi tundma tulevases elus. Aukartliku ja ôpihimulise sulasena on ta kindlasti tahtlik seda tegema!

“Ei väe ega vôimu läbi”

Paik, kus Nebukadnetsar käskis rahva oma kuldkuju ette pôlvili heita, ei ole kaugel tänapäeva Bagdadist, Iraagi  pealinnast. On teada, et selle maa valitseja imetleb suuresti muistset  Babüloonia kuningat. Tema imetlus aga ei ole toonud rahu Lähis-Ida rahvastele.  Kui  Nebukadnetsar  oleks  vaid saanud eeskujuks sôprusest juhtide vahel! Kui vaid tema valitsus oleks pühendunud ühtsuse tagamisele, mis rajaneb usaldusele, mitte aga sunnile vôi hirmule! Loomulikult – kui see muistne Babüloni valitseja oleks olnud sedaliiki juht, vast ei peakski tänapäeva impeeriumide loojad teda nii imetlustväärivaks!

Kuidas küll Jumal sooviks, et taastataks usaldus ja sôprus selles maailma osas, kus nii palju inimesi end Tema vana sôbra Aabrahami lasteks peavad! Miks siis ei astu Kôikväeline vahele ega pane oma ülemvôimu maksma? Kas ei ôpetanud Jeesus ise et “Jumalal on kôik vôimalik”?12  Kas söandab keegi väita, et on midagi, mida Jumal ei suudaks teha? Kui Ta aga vôimu ja väe avaldamisega suudaks igaühe Lähis-Idas – mainimata juba ülejäänud maailma – armastavateks, usaldavateks sôpradeks muuta, kes on siis selles kestvas kahtlustamises ja vaenus süüdi?

Jumal on andnud vastuse neile küsimustele Enda kohta. Ning Piibel demonstreerib Tema seletuse tôesust ja tähendusrikkust. “Ei väe ega vôimu läbi, vaid minu Vaimu läbi, ütleb vägede Jehoova!”13

Selle sônumi andis Jumal prohvet Sakarja kaudu Serubbaabelile, juhile, kes oli Iisraeli hiljuti Babüloonia vangistusest tagasi Juudamaale toonud. Pärast seitsekümmend aastat kestnud pagulaspôlve distsipliini oli rahvale antud veel üks vôimalus ilmutada end oma isa Aabrahami vääriliste järeltulijatena, elada koos sellises rahus ja kooskôlas, et Jeruusalemm saaks tuntuks “ustava linnana”, “tôe linnana”.14

Jeruusalemm oleks vôinud saada taas selliseks ohutuks, inimsôbralikuks paigaks, mille kohta oleks kehtinud prohvetliku sulega   maalitud pilt: “Vanad mehed ja vanad naised istuvad jälle Jeruusalemma turgudel, igaühel kepp käes elupäevade rohkuse tôttu! Ja linna turud on täis poisse ja tüdrukuid, kes mängivad tema turgudel!”15

     Teated Jeruusalemma elanike aususest ja armastusväärsusest oleks levinud nii kaugele, et oleksid täitunud prohvetlikud sônad: “Paljud rahvad ning vägevad paganad tulevad Jeruusalemma otsima vägede Jehoovat… Neil päevil sünnib, et kümme meest igakeelsete   paganate   hulgast   haaravad   kinni   Juuda  mehe       hôlmast ja ütlevad: “Meie tahame minna ühes teiega, sest me oleme kuulnud, et Jumal on teiega!”16

Sellist saatust on Jumal alati soovinud oma vana sôbra Aabrahami järeltulijaile – ja mitte ainult neile, vaid kôigile, kes Aabrahami laste sôbralikkuse ja usaldusväärsuse kaudu oleksid ôppinud tundma tôde Aabrahami Jumala kohta.

Jumala sônum Seerubbaabelile osutas aga, et ehkki Ta nii väga soovis aidata Iisraeli selliseks rahvaks saada, ei olnud seda vôimalik teostada väe ega voimu läbi, vaid Vaimu töömeetoditega.   Ehkki   keegi  ei  saa  osutada vastupanu Jumala   v ä e l e, nagu Nebukadnetsar viimaks möönma pidi, on nôrgimalgi inimolendil vôimalik öelda “ei” armastuse  ja tôe “vaiksele, tasasele häälele”.

“Väe ja vôimu läbi” lôi Jumal kogu hiiglasliku Universumi. Kuid isegi tema lôpmatu vägi ei suutnud säilitada Lutsiferi,17 Tema kôige hiilgavama ingli ustavust ega veenda paljusid Aadama ja Eeva lapsi armastama ja usaldama oma Loojat.

Väe ja vôimu läbi – olles peaaegu kaotanud kontakti kogu inimkonnaga – pidi Jumal kurvalt uputama meie planeedi muistsed elanikud. Vägi ja vôim aga ei suutnud vôita ka Noa järeltulijate usaldust. Ei, neil ei olnud kahtlusi Jumala eksisteerimise suhtes. Nad tunnistasid Tema kôrgeimat vôimu, Tema väge. Nii aga nagu Jakoobuse raamatus mainitud kurjad vaimud, panid môtted Jumalast neid ainult värisema.18  Vôib öelda, et nad uskusid Jumalat, kuid neil ei olnud mingit soovi usaldada Teda kui sôpra. Seeasemel   ehitasid  nad Paabeli torni, et Jumala käest pääseda.
Väe ja vôimu läbi vabastas Jumal oma rahva egiptlaste orjusest  ning viis nad elama Kaananisse.  Kogu Tema  vägi ei suutnud aga vôita nende usaldust. Ikka ja jälle ilmutasid nad rohkem usku paganluse julmadesse jumalatesse. Kuningas Saalomon tundis nooruses Jumalat nii hästi, et inspireeritud tarkusega pani kirja Ôpetussônade raamatu. Kuid isegi tema ohverdas hilisemal eluperioodil môned oma lastest julmale jumalale Moolokile.19
“… vaid minu Vaimu läbi, ütleb vägede Jehoova”

Mitte väe ja vôimu puudumine polnud pôhjuseks, et Jumal Serubbaabelile sellise sônumi saatis. Kôneles ju “vägede Jehoova” ise! Kes vôiks veel paremini tunda väe kasutamise piire? Môned Piibli seletajad usuvad, et Sk 4,6 tekst rôhutab tôde, et Jumala eesmärke ei ole vôimalik täide viia   i n i m l i k u   väe    ja   i n i m l i k u   vôimu läbi, vaid ainult Jumala Enda väe ja vôimu läbi. Tegelikult on selles tekstis vastandatud kaht meetodit – vôimu kasutamist ning Püha Vaimu töömeetodeid inimese veenmisel.

Asjad, mida Jumal soovib kôige enam – kestev rahu, vabadus, usaldus, sôprus – ei saa teoks sunnimeetodite abil, veel vähem hirmu môjul. Kui kôik, mida Jumal soovib, oleks alistumine ning küsimusteta teenimine, vôiks Ta seda kergesti saavutada ainsa hetkega: “Pôlvili, vôi Ma heidan teid tulle!” Jumal aga ei ole Nebukadnetsari “taevane variant”. Ta oleks valmis pigem surema kui valitsema sunni ja hirmu abil. Ning et see tôde igavesti selgeks saaks, saabus kord päev, mil see Talle tôepoolest surma maksis!

Jeesus selgitas, kuidas tegutseb Jumala Vaim. Ta ôpetab, veenab, anub. Asi pole selles, nagu oleks Pühal Vaimul vähem “vôimu ja väge” kui Isal ja Pojal. Ka Püha Vaim on Jumal. Püha Vaim kasutab aga eriliselt just suurimat ja kestvamat väge – tôe veenvat väge. Apostel Paulus kôneleb, et tôel on vägi vôita inimesed tagasi usaldusele Jumala vastu.20

Sedaliiki väge igaüks ei tunnista. See on môjuv ainult neile, kes on tahtlikud kuulma, keda sügavaimalt erutab mitte Siinai piksemürin, vaid ôrnalt, armastuses räägitud tôde.

Püha Vaim veenas ôrnalt Juudast, sellal kui Ôpetaja oma äraandaja tolmuseid jalgu pesi. Ustavad inglid pidid tôesti olema vapustatud, kui nägid, kuidas Universumi Looja, nende jumaldatud Käskija, tahtlikult pôlvili laskus ning oma ustavusetule jüngrile seda alandavat teenistust osutas. Püha Vaim kôneles samal ajal tegelikult ka inglitele endile – ning nende arusaamine Jumala armu rikkustest pidi sel ôhtul ülemises toas suuresti kasvama!

Äraandja Juudas aga ei lasknud end môjutada. Ta ütles Püha Vaimu tasasele häälele “ei”. Miks ei hävitanud vihane Jumal teda, kuna ta nii tänamatult sellisele armastavale veenmisele vastu pani? Inglid pidid veel nägema, kuidas Jumal kurvalt järjekordse oma ustavuseta lastest selle tegude loomulike tagajärgede hooleks pidi jätma. Vaid mône tunni pärast, tôe hülgamise tôttu täielikus pimeduses, pani Juudas toime enesetapu.

Aastaid hiljem inspireeris Püha Vaim Johannest kirjeldama seda mälestusväärset juhtumit, et ka meie saaksime sellest lugeda. Jumal lootis et ehk môned meie hulgas saavad sellest vôimsalt môjutatud – nii nagu tol korral inglid – nii armulist Jumalat senisest rohkem usaldama!21

Sellist usaldust ei ole vôimalik saavutada käsu korras. Seda ei too esile ähvardused surmaga. Seda on vôimalik taotleda, kuulutades tôde Jumala kohta, mida nii môjuvalt on kirjeldatud nii selles ülemise toa stseenis kui ka sadades teistes kirjapandud stseenides kôigis kuuekümne kuues raamatus.

See ongi see vôimas meetod, mille kaudu tegutseb Püha Vaim, püüdes teostada Jumala eesmärki – täita kogu Universum Jumala armastavate, usaldavate sôpradega. “Mitte väe ega vôimu läbi, vaid minu Vaimu läbi, ütleb vägede Jehoova.”

Copyright © 2010 - 2018 Speaking Well of God, Inc. All rights reserved. Terms of Use | Privacy Policy | Website by NewBlood