On palju vabadusi, mis tulenevad Jeesuse poolt Jh 15,15 kirjeldatud sôprusest.
Üks neist on olla vaba meelevaldsuse türanniast, vôimu türanniast. Me vôime esitada küsimusi. Jumal soovib, et me môtleksime – ja môistaksime
Teiseks – vabadus kônelda selgesti, lihtsalt nagu tegid Iiob ja Taavet. Kui Taavet oma lauludes kôneles Jumalast, siis tegi ta seda väga avameelselt. Kui ta kedagi vihkas, ei püüdnud ta seda “môistukône” taha varjata. Kui ta soovis kättemaksu oma vaenlastele, palus ta lihtsas ja selges keeles nad hävitada!
“Oh, et sa, Jumal, surmaksid ôelad!” palus ta Psalmis 139. Hiljem lisas ta juurde:
Oh Jumal, uuri mind
ja tunne ära mu süda!
Katsu mind läbi
ja tunne ära mu muremôtted!
Vaata, kas ma olen valuteel
ja juhata mind igavesele teele!
Taavet teadis: Jumal soovib, et ta oleks nende omavahelistes suhetes eriliselt aus. Seepärast paluski ta Psalmis 51:
Vaata, sul on hea meel tôest,
mis asub südame pôhjas,
ja salajas annad sa mulle (i.k. “anna mulle”) tarkust teada
Loo mulle, Jumal, puhas süda,
ja uuenda mu sees kindel vaim!
Vabad kartusest
Olla üks Jumala môistvatest, arusaavatest sôpradest tähendab olla vaba kartusest Jumala Enda ees. Ilmselt ei ole pôhjust karta Jumalat, kes soovib, et oleksime Tema sôbrad! Ning Ta ei ole iial kedagi ähvardanud: “Ole mu sôber – vôi Ma hävitan su!”
Isegi viimset kohut silmas pidades ei tarvitse meil karta. Ei, mitte sellpärast, et meie ja püha Jumala vahel seisab üks Sôber. Ei, Jumal on ise meie Sôber.
Seda vabadust vôib proovile panna – hetkel, mil tulevases elus astume Jumala Enda palge ette. Mida te arvate – mida tunneme, kui astume Jumalale nii lähedale? Kui Jumal alla Siinai mäele tuli, oli Mooses aukartusest niivôrd haaratud, et ütles: “Ma olen ehmunud ja värisen!”1 Peagi aga oli ta suuteline rahustama rahvast, et nemad ei kardaks!
Kas see vabadus jätkub kogu igaviku? Mida tähendab elada Jumala palge eest, kes teab meie kohta kôik? Kas Ta jälitab meid mälestusega meie patusest minevikust?
Kuidas kohtles Jeesus abielu rikkunud naist ja tema süüdistajaid?
Et ülaltoodud küsimusele vastata, tarvitseb meil jälgida, kuidas kohtles Jeesus iga liiki patuseid. Ühe kôige dramaatilisematest näidetest vôime leida jutustuses abielurikkumiselt tabatud naisest:
Vara hommikul ta tuli jälle pühakotta ja kôik rahvas tuli tema juurde; ja ta istus maha ja ôpetas neid. Seal kirjatundjad ja variserid tôid tema juurde naise, kes oli tabatud abielurikkumiselt. Ja nad panid ta keskpaika seisma ning ütlesid temale: “Ôpetaja, see naine tabati abielurikkumiselt! Aga Mooses on käsuôpetuses käskinud meid niisugused kividega surnuks visata. Mis siis sina ütled?” Seda nad ütlesid teda kiusates, et oleks kaebamist tema peale. Jeesus kummardas ja kirjutas sôrmega maa peale. Kui nad siis küsides käisid temale peale, ajas ta enese sirgu ning ütles neile: “Kes teie seast on patuta, see olgu esimene tema peale kivi viskama!” Ja ta kummardas jälle ning kirjutas maa peale. Kui nad seda kuulsid ja südametunnistus neid süüdistas, läksid nad välja üksteise järele, vanemad eesotsas. Ja Jeesus jäi sinna üksi ja naine, nagu ta seal seisis. Ent Jeesus ajas enese sirgu ega näinud kedagi muud kui naist; ja ta ütles naisele: “Naine, kus on need sinu süüdistajad? Ega keegi ole sind hukka môistnud?” Naine vastas: “Mitte keegi, Issand!” Jeesus ütles: “Ega minagi sind hukka môista; mine ja ära tee enam pattu!”2
Ilmselt ei teadnud varakristlased, mida selle looga ette vôtta, sest eri käsikirjades on see lugu paigutatud eri kohtadesse tekstis ning mônes puudub üldse. Vôib-olla on piiblitôlkes, mida kasutate, selle kohta ääremärkus. Paljud kommentaatorid on aga arvamusel, et see lugu kuulub ôigusega Piibli originaalteksti. See ei näi loona, mida oleks vôidud juurde lisada Jeesuse päevil vôi hilisemate ümberkirjutajate poolt.
Tuntud Princetoni professor Bruce Metzger kirjutab oma raamatus “Uue Testamendi tekst” (The Text of the New Testament): “Sel lool on kôik ajaloolise autentsuse tunnused, ükski askeetliku meelsusega munk ei oleks välja môelnud lugu, mis lôpeb ainult pehme Jeesuse-poolse etteheitega.”
Tahtes järjekordselt püüda Jeesust lôksu vasturääkivuselt Vana Testamendi ôpetusega, tôid tolle aja religioossed juhid selle vaese naise Jeesuse juurde. Igale sellisele katsele oli Jeesus vastanud harjumuspärase oskuse ning viisakusega.
Seekord – püüdes rahvahulki enda poole vôita – olid need juhid varunud ka asjakohased tôendid. Rahvahulga kuuldes teatasid nad, et “see naine tabati abielurikkumiselt” (ingl.k. “tabati otse teolt”).
Seejärel esitasid nad küsimuse: “Sina tead ju hästi Vana Testamendi ôpetusi selle asja kohta. Se tead, mida tuleb seaduse kohaselt sellise naisega ette vôtta. Kas sa nôustud, et ta tuleb kividega surnuks visata?” Rahvahulk jälgis pônevusega, mida Jeesus ütleb.
Jeesus ei ütelnud midagi. Ta lihtsalt kummardus ja hakkas sôrmega maapinnale kirjutama. Tuulehoog, môned jalajäljed – ning kirjutis on kadunud! Ning siis südametunnistust äratavad sônad: “Kes teie seast on patuta, see olgu esimene tema peale kivi viskama!”
Miks ei kutsunud Jeesus rahvahulka lähemale ega lausunud: “Lubage ma kônelen teile üht-teist selle vaese naise süüdistajate kohta”? Kas nad siis ei olnud sellist paljastamist ära teeninud? Mida ütleb see meile Jumala kohta, et Tema Poeg ei alandanud avalikkuse ees neid eneseôigeid mehi?
Seda tuligi Kristus ilmutama. Jumal ei tunne heameelt meie kohmetusest, meie pattude paljastamisest teiste ees.
Kui kôik läinud olid, pöördus Jeesus naise poole ja lausus ôrnalt: “Ega minagi sind hukka môista; mine ja ära tee enam pattu!” Armastusväärselt püüdis Ta taastada selle teotatud naise eneseväärikust.
Kuidas kohtles Jeesus Siimonat
Siimon – jôukas mees, kelle Jeesus oli tervistanud pidalitôvest – kutsus Jeesuse koos teiste sôpradega oma koju ôhtust sööma. Seal viibis ka kolm Jeesuse lähedast sôpra: Laatsarus oma ôdede Marta ja Maarjaga. Evangelist Luukas kirjeldab Maarjat kui “naist, kes selles linnas oli amoraalset elu elanud”.3
Kui kôik laua ümber olid nôjatunud, vôttis Maarja välja anuma väga hinnalise lôhnasalviga ning hakkas Jeesuse jalgu vôidma ning neid oma oma juustega kuivatama. Siimon vaatles seda toimingut hukkamôistuga ning môtles iseeneses: “Kui seesinane oleks prohvet, küll ta siis ära tunneks, kes ja missugune see naine on, kes teda puudutab, et ta on patune!” Jeesus vastas ja ütles temale: “Siimon, mul on sulle midagi ütelda!” Aga tema kostis: “Ôpetaja, räägi!”
Seejärel jutustas Jeesus loo kahest vôlgnikust, kellele nende vôlg kingiti. Jutustuse ajal môistis Siimon, et Jeesus oli lugenud ta môtteid. Ta hakkas nägema end suurema patusena kui naist, keda ta pôlanud oli – ning môtles, kas Jeesus nüüd teda külaliste ees ehk paljastama ei hakka.
Miski ei ärata rohkem Issanda meelepaha kui eneseôige süüdistus. Kas Ta paljasta Siimonat? Kas Ta ütles seltskonnale: “Lubage ma jutustan teile midagi meie peoperemehe kohta!”?
Ei, Jeesus käitus nagu alati armastusväärselt. Esmalt avaldas Ta viisakalt tunnustust Maarja impulsiivsele teole. Samasuguse armastusväärsusega püüdis Ta tuua meeleparandusele Siimonat, ilma teda ta sôprade ees alandamata. Siimon pidi tôesti sügavasti liigutatud oleme!
Halvatu Betsata tiigiääres
Kui Jeesus kohtas halvatut Betsata tiigi ääres, ei alandanud Ta teda ega môistnud teda hukka tervise raiskamise eest noorepôlve himudele. Ta lihtsalt küsis lahkelt: “Kas sa tahad terveks saada? Vôta siis oma ase ja mine koju!” Hiljem kohtas Jeesus teda ja lausus: “Sa tead, mis su häda pôhjuseks oli. Mine ja ära tee enam pattu, et sulle ei juhtuks midagi halvemat!”5
Jüngrid ülemses toas
Kujutlega Jeesust sel ôhtul enne ristilöömist ülemises toas. Kôik kaksteist jüngrit vaidlesid nagu lapsed, “keda neist tuleks arvata suuremaks.”6
Kas Jeesus noomis neid nende rumaluse eest vôi tôreles nendega nende tahtmatuse eest üksteise jalgu pesta? Ei, seeasemel tôusis Ta vaikselt ise, vôttis rätiku ja veevaagna – ning
kogu Universum jälgis, kuidas suur Looja pôlvitas ning üksteise järel kaksteist paari määrdunud jalgu puhtaks pesi. Ta pesi isegi äraandja Juudase jalgu!
Millise vôimaluse lasksid mööda jüngrid – pesta Jumala Poja jalgu ööl enne Ta surma! Kui vaid ükski neist oleks vabatahtlikult pakkunud: “Issand, luba mul Su jalgu pesta!” Millise mälestuse oleks ta vôinud sellest kaasa saada igavikku!
Seeasemel juhtus nii, et just Jeesus oli sel ôhtul ainus seal ruumis, kel tuli ôhtust süüa määrdunud jalgadega! Olen môelnud, mida küll pidid tundma pealtvaatavad inglid!
Kujutlege selle toimingu môju jüngritele – igaüks neist pidi vaatama alla Jeesusele, kui Ta vaagna kohale kummardus ning tugevate puusepakätega ta jalgu pesi.
Jeesus oleks vôinud üles vaadata ning öelda: “Sa ei usu, et mu Isa oleks tahtlik tegema sama? Kui sa aga Mind oled näinud, oled sa näinud Isa. Isa armastab sind samapalju nagu Mina. Kui sul on Minuga hea olla, siis on sul sama hea olla ka Temaga!”
Juudas
Hiljem ütles Jeesus, et üks neist annab Ta ära. Ta ei paljastanud aga teda kogu grupi ees. Kui Ta käskis Juudasel kiiresti minna ja oma kohutav tegu lôpule viia, arvasid teised jüngrid, et ta saadetakse neile tagavarasid ostma vôi isegi sellist ôilsat tegu tegema nagu vaestele ande andma.
Miks ei paljastanud Jeesus oma äraandjat teiste eest? Kindlasti vääris Juudas paljastamist! Môelge, mida ütleb see tôsiasi Jumala kohta – Jeesus ei alandanud isegi äraandjat!
Peetrus, Jakoobus ja Johannes
Hilisemal öötunnil, juba Ketsemani aias, viis Jeesus Peetruse, Jakoobuse ja Johannese aiasügavusse, kus algas kohutav protsess – lahutus Isast. Kolm korda tuli Ta paika, kus jüngrid tukkusid, lootes neilt oma agoonias natukenegi seltsi ja tröösti leida.
Millise vôimaluse lasksid käest need kolm – julgustada Jumala Poega! Mis siis, kui nad oleksid tôusnud, Jeesuse juurde läinud ja koos Temaga palvesse pôlvitanud? Kas tôelised sôbrad ei toiminuks just nii! Nad magasid selle kôik maha. Ei, Jeesus ei môistnud neid hukka. Ta tundis neile kaasa, et nad Tema aitamiseks liiga väsinud olid.
Peetrus
Möödus veel môni tund – ning kohtukoja ôues kinnitas Peetrus needmise ja vannetega, et tema küll Kristuse jüngrite hulka ei kuulu. Ta isegi ei tunne sellist!
Seejärel kires kukk – täpselt nagu Jeesus oli ette öelnud otse pärast Peetruse söakaid sônu: Kui kôik teised Jeesuse maha jätaksid, tema oleks valmis Ta eest kasvôi oma elu jätma!
Kui Peetrus kukelaulu kuulis, vaatas ta üles: Kas Jeesus teab? Kuigi Jeesust oli juba tükk aega üle kuulatud ning surmaga ähvardatud, kuigi Ta oli juba palju kannatanud, oli Ta rohkem mures oma eksiva jüngri pärast all kohtuôues. Ta pöördus ja vaatas otse Peetrusele silma.
Pidades silmas Peetruse arvamust Jumala kohta varasemal eluperioodil, oleks ta väga hästi vôinud oodata Kristuse näol viha ja meelepaha. Kindlasti oli ta selle ära teeninud! Seeasemel nägi ta kurbust, pettumust, kaastunnet – see oli samasugune nägu, mida ta oli näinud môni tund tagasi, kui Jeesus pôlvitades ta määrdunud jalgu pesi. Peetrus läks välja ja nuttis kibedasti.7 Pisut hiljem tuli kohtukotta Juudas, viskas oma kolmkümmend hôbetükki pôrandale ning tunnistas, et oli ära andnud vaga vere. Siis vaatas ka tema Jeesusele otsa. Ta nägi seal samasugust kurbust ja kaastunnet, mis äsja Peetruse südant oli puudutanud – samasugust nägu nagu siis, kui Jeesus eelmisel ôhtul ta ette oli pôlvitanud ja ta jalgu pesnud. Sellest pilgust löödud – läks Juudas ja poos end üles.8
Kui vaid Juudas oleks reageerinud Jeesuse pilgule samuti nagu Peetrus! Kui vaid Juudas oleks leidnud paiga, kus Peetrus kahetsuspisaraid valas! Môlemad eksinud jüngrid oleksid vôinud koos pôlvitada ning uuteks inimesteks saada – milline vaatepilt kogu jälgivale taevale!
Kujutlege Peetruse tundeid kogu higamispäeva. Millises valguses pidi ta nägema oma käitumist möödunud kahekümne nelja tunni jooksul! Kaks korda oli ta ülemises toas môtlematult sôna vôtnud. Kaks korda oli ta end häbistanud juba Ketsemani aias. Ning selline argus ja ustavusetus – samal ajal kui tema Issandat üle kuulati! Nüüd oli Jeesus surnud ning tal ei olnud enam mingit vôimalust asja heaks teha.
Pole siis ime, et ta pühapäeva hommikul sellise kannatamatusega haua juurde tormas, kui kuulis, et see tühi on!
Maarja
See oli aga hoopis Maarja, kel oli eesôigus näha Kristust esimesena ning viia häid uudiseid teistele jüngritele. Kôigi inimeste hulgast sai see osaks just Maarjale – naisele, kel oli olnud nii palju probleeme ja nii palju nôrkusi!9 Môelge, mida kôneleb see meile Jumala kohta, et just Maarjale see suur au osaks sai!
Kui Maarja haua juures seisva Jeesuse ära tundis, langes ta maha, et Jeesust kummardada. Jeesus aga ütles ôrnalt: “Ära pea Mind praegu kinni, enne kui ma üles Isa juurde lähen. Mine aga ja ütle mu vendadele, et ma lähen üles oma Isa ja teie Isa, oma Jumala ja teie Jumala juurde.”10
Kuulge, kuidas Jeesus nimetab jüngreid oma vendadeks – neidsamu mehi, kes olid Ta maha jätnud ajal, kui Ta neid kôige enam vajas!
Kui inglid kinnitasid Jeesuse korraldust Maarjale – minna ja viia uudised jüngritele – ütlesid nad: “Mine ütle jüngritele – ja eritii Peetrusele – et Jeesus on üles tôusnud ja kohtub nendega Galileas.”11
Kuivôrd Jumala sarnaselt käitusid inglid! “Mine ütle eriti Peetrsele!” Jah, inglid imetlevad ja kummardavad Jumalat selle eest, kuidas Ta patuseid kohtleb. Kuidas pidi neile endile meeldima sônad, mida nad said nüüd lisada: “Mine ja ütle eriti Peetrusele!”
Selline on Jumal, kellega vôime veeta igaviku. Seepärast – ehkki oleme kôik pattu tenud – vôimegi tunda end mugavasti Tema ligiolekul, ehkki Ta meid nii hästi tunneb.
Meil ei tarvitse Jumala lôpmatu mälu pärast midagi karta. Tema tahtlikkusel andestada ei ole piire. Ning Ta on tôotanud mitte ainult andestada, vaid kohelda ka meid, nagu ei oleks me iial patustanud. Ta heidab kôik meie patud “oma selja taha”,12 “mere sügavustesse”.13
Ei, Jumal ei teeskle, nagu oleks Ta kôik ära unustanud. Jumal teab, kuidas oleme elanud. Ka meie teame hästi, millised patused oleme olnud. Inglid on iga meie tegu pealt näinud. Hoolimata aga kôigest sellest kohtleb meie Taevane Isa meid sellise väärikuse ja lugupidamisega, nagu oleksime alati Tema ustavad lapsed olnud!
Kas on see ainult tôotus – vôi on Jumal ka tegelikkuses demonstreerinud oma tahtlikkust kohelda endisi patuseid just niimoodi? Pärast Taaveti surma jutustas Jumal ta pojale Saalomonile tema kuulsast isast. Jumal ütles:
“Kui sa käid minu teedel, pidadaes minu seadlusi ja käske, nônda nagu käis su isa Taavet, siis ma pikendan su elupäevi!”14 Ometi oli Taavet sooritanud ränki patte. Kuidas vôis Jumal öelda, et Taavet oli “kôiki Ta käske pidanud”?
Midagi oli Taavetiga pärast kôiki neid üleastumisi juhtunud. Ta oli hakanud môistma, et Jumal soovib näha tôde inimese südame pôhjas. Ta oli seepärast palunud Jumalal katsuda läbi tema süda ning puhastada see paik, kus inimene oma môttetööd teeb. Vastuseks tema palvele oli Jumal andnud talle uue südame ja otsekohese vaimu. Nüüd vôis Jumal taas öelda, et Taavet on “mees Minu südame järele”.15
Ilmselt môtleb Jumal seda tôsiselt, kui ütleb, et Ta heidab kôik meie patud oma selja taha. Tulevases elus, kui meid lubatakse Tema riiki, Jumal isegi kôneleb teistele meist, otsekui
oleksime alati olnud Tema ustavad sôbrad. Ning et me tôesti end mugavalt tunneksime, ei luba Jumala oma riigis mingit keelekandmist!16
Kas tunneksime end ehk Jumala Pojaga mugavamalt kui Isaga?
Keda sooviksime kohata igaveses riigis esimesena – Isa vôi Poega? Olen selle küsimuse esitanud sadadele inimestele. Enamik on vastanud, et tôenäoliselt sooviksid nad enne kohtuda Pojaga.
Mis siis kui see nii ongi – et tegelikult kohtad Jeesust enne? Pisut hiljem aga küsib Ta, kas oled nüüd valmis minema Isa juurde.
Kas ütleksid: “Jah muidugi, kui Sa kaasa tuled!”?
Ning peagi sa seisadki koos Jeesusega Isa kohutava palge ees. Pea kummargil, vaatad sa maha.
Ning äkki kuuled sooja, kôlavat häält: “Sa vôid Mulle otsa vaadata, kui sa soovid!”
Sa vaatad üles ning näed sama lahket nägu nagu on Pojal. Hakkad vabandama: “Oh, Jumal, anna andeks, ma tundsin hirmu. Jeesus ü t l e s küll, et kui me oleme Teda näinud, oleme Sind näinud. Ta ü t l e s meile, et Sa armastad meid niisama palju nagu Tema ja Sa soovid, et oleksime Sinu sôbrad.”
“Jah, see kôik on ôige,” kôlab sama soe, kôlav hääl. “Nüüd sa tead tôde. Kas me n ü ü d vôime sôbrad olla?”
“Ma ei karda surma”
Môni aasta tagasi tuli mul matta oma vana sôber, oma endine tudeng. Ta oli olnud ôhujôudude ohvitser ning Teise Maailmasôja ajal Euroopas üle viiekümne pommirünnaku kaasa teinud. Pärast sôda ôppis ta mu klassis Uue Testamendi kreeka keelt ja valmistus saama jutlustajaks. Ta oli tôepoolest silmapaistev ôpilane. Kônelesime sageli temaga, mismoodi kujutame ette Jumalat, millise pildi oleme Temast saanud.
Järgmise 35 aasta kestel teenis ta pastorina. Teda armastati. Nüüd oli ta vähki suremas. Kui haiglas ta voodi ääres seisin, sirutas ta mulle käe ja lausus vaikselt:
“Tead, Graham, ma ei karda surra. Ja sa tead miks. Meil on sinuga Jumalast üks ja seesama pilt.”
