Tegelikult kôlasid Jeesuse sônad sel ôhtul ülemises toas1 aramea keeles. Johannes pani need kirja kreeka keeles. Otsene tôlge kreeka keelest kôlab: “Ma ei hüüa teid enam sulasteks…” Tegelikult on kreekakeelse sôna täpne tähendus “orjad” /vt. eesti k. u.t. – Tlk./, kuid mônikord kohkume selle termini karmist tähendusest veelgi enam. “Ma ei hüüa teid enam sulasteks /orjadeks/, sest sulane ei tea, mida ta isand teeb. Vaid ma olen teid nimetanud sôpradeks, sest ma olen teile teada andnud kôik, mis ma oma Isalt olen kuulnud.” /Teksti teine pool on sônasônalt eesti k. uuest tôlkest – Tlk./
Pange tähele piiri, mille Jeesus tômbab sulase ja sôbra vahele. Sulasele ei ole antud eesôigust oma isanda tööasjadest aru saada. Tema asi on teha, mis talle öeldakse. Ei mingeid küsimusi. Ei migeid pôhjendusi. Lihtsalt: “Jah, söör. Nagu soovite, söör!”
Et tôesti selgeks teha, et Ta sellist pimedat kuulekust ei soovi, meenutas Jeesus jüngritele seda, mida Ta oli kônelnud neile oma Isa tööst. See teadmine tegi neil vôimalikuks osutada Talle seda, mida Ta tegelikult soovis – môistvate, arusaavate sôprade vaba koostööd.
Kas ei näi aga meile – nôrkadele, patustele, surelikele inimolevustele – sündsam olla lihtsalt sulased, kes mingeid küsimusi ei esita? Tegelikult kasutavad paljud üht Pauluse teksti kirjas roomlastele, kaitstes seisukohta, nagu ei tohiks Jumala ustavad sulased iial söandada küsimusi esitada. Rm 9,20 annab apostel vastuse ilmselt segaduses ja vôib-olla mônevôrra pahasele küsijale:
“Kes siis sina oled, et sa tahad vaielda Jumala vastu? Kas see, mis tehtud, ütleb oma tegijale:”Miks sa mu nônda tegid?”
Näib, et selline järsk vastus paneb kôik paika ja teeb järsu lôpu igasugustele püüetele Jumala asju môista. Ja väidetakse, et
selline seisukoht ongi inimolevustele kohane. “Jumal, ütle meile lihtsalt, mida Sa soovid, et me usuksime, ning me usume seda. Ütle meile vaid, mida me tegema peame, ja me teeme seda!” See on sulaste jutt – ning pole sugugi kooskôlas Jh 15,15 pakutud sôpruse ja môistmisega. Ja ometi – kui palju kordi olen kuulnud teoloogilistel diskussioonidel tsiteeritavat Rm. 9,20, mis eeldatavasti igasugustele vaidlustele peab lôpu tegema!
On ääretult oluline, et loeksime seda teksti alati laiemas kontekstis. Rooma kirja kaheksas esimeses peatükis selgitab Paulus, et Jumal pakub vabalt sôprust ja lunastust kôigile, kes otsustavad Teda usaldada. Kôik on vôrdsed vaatamata rassile, rahvusele, soole, positsioonile ühiskonnas. Jumal on meie kôigi Isa.
“Ei, see pole ôiglane,” vaidleb keegi Pauluse kuulajaskonnast vastu. “Jumal esitas selle pakkumise vaid meie esiisale Aabrahamile ja ainult Aabrahami järeltulijatel on see kôrge eesôigus.”
Paulus möönab väite ôigsust, siis aga läheb ta arutluses edasi, selgitades, et mitte kôik Aabrahami järeltulijad liha poolest ei ole Jumala armulist pakkumist vastu vôtnud. Ta kinnitab, et isa
Aabrahami tôelised järeltulijad on kôik need, kes Aabrahami taoliselt on otsustanud Jumalale usaldavateks sôpradeks olla.
“See pole tôsi! See pole ôiglane!” tulevad vastuväited.
Ja Paulus vastab Rm 9,20: “Kas teie, kes olete vaid inimolevused, söandate dikteerida Jumalale, kuidas Ta tohib ja kuidas Ta ei tohi oma Universumit valitseda?” Jumalal, Universumi ja meie kôigi Loojal, kes selles Universumis elame, on ilmselt suveräänne ôigus valitseda seda igal viisil – nii nagu Ta ôigeks peab. Hea sônum on aga see, et Ta on muutmatult pühendunud Universumi valitsemisele vabaduse ja sôpruse ôhkkonnas – ning k ô i k Tema lapsed on kutsutud selles osalema.
Rm 9,20 tekst ei ole môeldud keelamaks aukartlikku küsitlemist vôi sôbralikku püüet môista. Pigem on see üllatushüüe, et keegi sôandab olla nii môistmatu, nii jultunud, et seada kahtluse alla Jumala ôigust oma Universumit nii imelisel viisil valitseda.
Loomulikult, kui asja üle sügavalt järele môtlema hakkame – kuidas vôiksime meie, inimolevused, olla tegelikes sôprussuhetes Kellegagi, kes on nii môôtmatult meist üle, nii kohutav oma majesteetlikkuse ja väe poolest, et Piibli kirjelduse kohaselt isegi vägevad inglid Tema ligiolekul alandlikult kummarduvad?[i] Kuidas vôime olla sellise vôimsa Olevusega lähedased sôbrad?
Môtles Jeesus Jh 15,15 ehk seda alandlikku, ligipääsetavat olemust, mis Tal inimesena inimeste seas elades oli? Vôi môtles Ta sealjuures ka Teda, keda kutsume Isaks? Üks igihaljastest vaimulikest lauludest kôlab: “Oh kui hea on sôber Jeesus…” Kas olete iial kuulnud kedagi laulmas: “Oo, milline sôber on meile Isa”?
Jeesus oli oma jüngrid juba selleks ette valmistanud. “Kui te olete Mind näinud, siis olete ka Isa näinud. Kui te usaldate Mind, usaldate ka Isa.” Ta oli seda kônelnud vahetult enne seda, kui jüngritele oma sôprust pakkus. [ii] Pisut hiljem Ta lisas: “Isa ise armastab teid.”[iii]
Kui môtlema hakata – kes Jeesus tegelikult on? Paljudes piiblitekstides on Teda kirjeldatud Jumalana, Loojana. Ja vôib-olla pole kusagil seda väljendatud selgemalt kui tekstis, mis kôlab jôulukontsertidel Händeli “Messias”:
“Sest meile sünnib laps, meile antakse poeg…kellele pannakse nimeks… Vägev Jumal, Igavene Isa, Rahuvürst!”[iv]Me teame, kes on see Rahuvürst. Jeesus on ühtlasi ka vägev Jumal ja igavene Isa”! Tema on see, kes ei taha meid nimetada sulasteks, vaid pigem sôpradeks!
“Jumal on nii öelnud! See lahendabki kogu asja!” – ??
Kas aga ei näi, et Piibel kôneleb palju rohkem sellest, et peame olema kuulekad sulased – ning saame siis sellele vastavalt ka tasu vôi karistuse? Jah, see on tôsi. Ja minu tähelepanek on, et paljud pühad ja vagad mehed eelistavad just neid “sulasetekste”. Nad püüavad toimida nii, nagu nende meelest ustavad sulased toimima peavad. Nad ei otsi pôhjendusi.
Tavatsetakse isegi öelda: “Usk ei vaja mingeid pôhjendusi!” Ja kleebitakse auto külge silt: “Jumal on nii öelnud! Ma usun seda! See lahendabki kogu asja!”
Kôigil ajastutel on olnud vaimulikke juhte, kes on eelistanud sulase-seisust isiklikele suhetele Jumalaga. Väites end olevat Jumala esindajad, on nad sellest arusaamisest endi kui Jumala sulaste kohta ammutanud ka suure osa iseenda autoriteedist ja vôimust. Nad on oodanud, et ka nende alluvad käituksid nende suhtes ustavate sulastena. Ning pidage meeles – sulased ei esita küsimusi. Sulased ei küsi “Miks?” Ei, sulased ei vaja pôhjendusi. Nad lihtsalt täidavad käsku.
Jim Jones[i] veenis oma järelkäijaid selles tôes – ning kuulekalt jôid kôik ta üheksasada järgijat tsüaniidi ja kôik üheksasada ka surid. Kui nad vaid oleksid esitanud môningaidki küsimusi, oleksid paljud “Rahva templi” organisatsiooni liikmetest ehk veel elus. Pimedas usus allusid nad oma dementse juhi korraldustele ning ohverdasid end selles 1978. aasta massienesetapus Guyana ürgmetsas.
“Olge mu sôbrad – vôi ma hävitan teid”?
Neil, kes on lugenud paljusid Piibli hoiatusi hävitamise kohta, tekib loomulikult küsimus: Kuidas vôime olla sôbrad kellegagi, kes ähvardab meid tulesurmaga, kui me sôna ei kuula? Kas Jumal tôesti ütleb: “Olge mu sôbrad – vôi ma hävitan teid”?
Kui kuningas Nebukadnetsar omal ajal ütles: “Pôlvili – vôi ma lasen teid pôlevasse ahju visata”[i] – ilmutas ta paremat inimpsühholoogia tundmist. Ta ei öelnud: “Öelge mulle, kui väga te mind armastate, vôi ma lasen teid tulle vista!” On vôimalik sundida inimesi pôlvili, kuid pole vôimalik neid sundida sôprusele.
“Armastage Mind – vôi jätke Mind!”
Mônda aega tagasi sain Valentini päeva puhul kaardi, millel oli kujutatud kuulsat koomiksite kangelast kass Garfieldi. Tavaliselt nii äge Garfield hoiab peos oma südant ning palub nii veenvalt:”Sinu teha – kas sa armastad mind vôi jätad mu!” Nii vôib tôesti sôpra vôita, kas pole? Kui aga kaardi lahti tegin, vôisin lugeda siseküljelt ähvardust: “Kui teed vale valiku, murran sul kondid!”
Ole minu Valentiniks – vôi ma murran sul kondid? Jah, siin oli m e e l e g a absurdini mindud. Kuidas aga tôlgitseda Ilmutuse raamatu 14. peatüki kolmada ingli kohutavat hoiatust ja seostada sellega Jh 15,15 teksti? Kas Jumal ütleb tôesti: “Kôige enam soovin Ma sinu armastust ja sôprust. Kui Ma seda ei saa, siis Ma piinan sind kogu igaviku”? Ons selline pakkumine ligitômbav? Vôi peame ehk siiski küsima, mida see tähendab? Sulased ei esita küsimusi! Jah, sôbrad küll. Sôber vôib küsida lugupidavalt ja aupaklikult: “Aga miks?”
“Küsi, küsi – kuid arvesta riskiga!”
Mul on veel üks kaart kass Garfieldiga, kus teda on kujutatud hoidmas ülestôstetud käppade vahel haamrit ning kurjakuulutavalt hoiatamas: “Küsi, küsi – kuid arvesta riskiga!” On kurb, kuid nii paljudki näivad kuulvat Jumala suust neidsamu sônu. Arvan, et suurem risk on m i t t e küsida – muidu vôib môni meist lôpetada Jim Jonesi ja tsüaniidiga.
Piibli meetod on pakkuda tôendeid, millele uuriva vaimuga sôbrad vôivad oma arusaamise rajada. Vôime ôigusega oodata, et Pühakiri pakub meile näiteid, mis demonstreerivad, kuidas meie Taevane Isa oma laste tôsistesse küsimustesse suhtub.
Aabrahami nimetati Jumala sôbraks
Môelgem Aabrahamile. Kui Jumal tuli alla Soodomat ja Gomorrat hävitama, tegi Ta enne väikese ringi – läks teatama oma vanale sôbrale Aabrahamile, mida kavatseb ette vôtta.[i] Kas Aabraham vastas: “Noh, kes olen siis mina, et sinu môistmatute plaanide kohta küsimusi esitada? Kuulen, isand. Olen homme künkanôlval ja vaatan, kuidas nad pôlevad”?
Ei!
“Jumal, sellisena, nagu mina Sind tunnen, ei saa olla, et Sa teeksid seda, kui seal oleks isegi viiskümmend head inimest – isegi nelikümmend, ei – kolmkümend, kakskümmend vôi veelgi vähem. Anna mulle andeks, Issand, kui mu sônad näivad aukartusetutena, kuid kôige maailma Kohtumôistja peaks ju ikkagi ôiglane olema?”[ii]
Kas Jumal vastas Aabrahamile vihaselt: “See on meie sôpruse lôpp, Aabraham. Ma pole iial sellist jultumust kuulnud”? Vastupidi!
“Aabraham, nüüd ma näen, et oled tôeliselt môistev sôber, et nii Minuga räägid. Ma teen sind usaldava sôbra musterkujuks kogu Pühakirjas.” Nii Vanas kui Uues Testamendis on Aabrahami mainitud kui Jumala parimat sôpra, kes söandas Temalt küsida: “Miks, Jumal?”
Jumalal oli vôimalik kônelda Moosesega kui sôbraga
Môni sajand hiljem ütles Jumal Moosesele: “Ma olen haige ja väsinud ellest rahvast. Astu kôrvale ja lase Mul nad hävitada.
Ma teen hoopis sinust suure rahva.”[i] Kas Mooses vastas: “Väga hea, Issand. Nii nagu Sa ütled, Issand. Kes olen mina, et Sulle Sinu môistetamatute plaanide kohta küsimusi esitada? Ja muidugi – ma tänan Sind austava pakkumise eest – tee minust suur rahvas!”?
Ei, Mooses ei olnud selline. “Jumal, nagu mina Sind tunnen – Sa ei teeks seda. Peale selle – kui Sa teeksidki, Sa hävitaksid omaenda reputatsiooni. Egiptlased saaksid sellest kuulda ning môtleksid, et oled liiga nôrk, et kogu see rahvas Tôotatud Maale viia. Jumal – sellisena nagu mina Sind tunnen – Sa ei saaks nii toimida!”
“Jaa-jaa, Mooses, kes Mind veel nii hästi tunneks nagu sina? Sa oled Mu tôeline sôber. Sellepärast Ma saangi kônelda sinuga palgest palgesse – nii nagu kôneldakse sôbraga.”[ii]
“Tänan sind, Iiob, et sa Mu sôber oled!”
Jumalal oli veel Iiob. Näiliselt Jumalast mahajäetuna hüüdis Iiob: “Jumal, me olime ju head sôbrad! Me kôndisime kogu aja koos. Miks Sa ei kônele minuga praegu? Ütle palun, mis on juhtunud!”[i]
Eliihu ja veel kolm heade kavatsustega sôpra – kes olid tegelikult “tüütavad trööstijad”[ii] tulid Iiobile nôu andma. Eliihu ütles: “Mina küll ei söandaks Jumalaga rääkida. Ma ei tahaks anda Talle pôhjust end tappa.”[iii] Nagu näete, paremal juhul oli Eliihu vaid värisev, hirmu tundev sulane.
Iiob seevastu jätkas: “Aga mina s o o v i n , et Jumal minuga kôneleks. Palun kônele minuga, Jumal! Ma tean, et kui me vaid saaksime kônelda, hakkaksin ma môistma, miks see kôik minuga juhtunud on!”[iv]
Viimaks sekkus Jumal ise Iiobi ja ta sôprade môttevahetusse: “Sul on ôigus, Iiob. Sinu nôuandjad ei tunne Mind nii nagu sina.Tänan sind, Iiob, et sa Mu sôber oled! Tänan sind, et sa minu kohta tôtt oled rääkinud!”[v]
Kui jüngrid vaid oleksid Jeesuse sôpruse-pakkumise vastu vôtnud, oleksid nad tundnud end vabad esitamaks küsimusi sealsamas, ülemises toas. Näiteks selliseid: “Kui Sa soovid, et me Su sôbrad oleksime, miks on siis Piiblis nii palju “sulaste kônet”? Kui armastust ja sôprust ei saa sundida, miks on siis nii palju kôneldud käsust”?
“Ütle oma vennale, et sa teda armastad!”
Vôib-olla tuleb sul meelde ammune juhtum lapsepôlvest, kui sa oma väikesele vennale sôrmega silma torkasid? Ema sai muidugi varsti aru, kes süüdi on.
“Ütle oma vennakesele, et sul on kahju!”
Sul aga ei olnud üldse kahju! Tôtt-öelda – sa oleksid soovinud tal veel teisegi silma torgata! Ema aga seisab siinsamas – ning ema on tugevam kui sina! Nii sa ütledki: “Mul on kahju…” Kui ôônsalt need sônad kôlasid!
Ema aga teeb asja veel halvemaks! “Ütle oma vennale, et sa teda armastad!” Kas mäletad, kuidas n e e d sônad kôlasid?
Asi läheb aga v e e l g i hullemaks. “Nüüd anna oma väikesele vennale musi!”
“Ema, ma ei saa!”
“Ma ütlesin: “Anna oma vennale musi!” Muidu tuleb sul minuga tegemist teha!”. Kas mäletad s e l l e suudluse kvaliteeti?
Nagu apostel Paulus selgitab, lisati käsk üleastumise pärast.[i] Tegelikult neid väärtusi, mida Jumal kôige enam oma lastele soovib anda – rahu, armastust, ônne ja usaldavat sôprust – ei saa pakkuda seadusandlusega, veel vähem hirmu sunnil. “Ei väe ega
vôimu läbi, vaid minu Vaimu läbi, ütleb vägede Jehoova.”[ii] Ainult sel viisil, nagu töötab Vaim – armastuse ja tôe Vaim – vôib inimesi
veenda andma vabatahtlikult Jumalale, mida Ta soovib. Jah, teil on vôimalik inimesi sundida olema sulased. Te ei saa aga neid sundida olema teie sôbrad!
Sooviksin, et jüngrid oleksid palunud Jeesust sealsamas ülemises toas selgitada, miks Ta nii ulatuslikult oli kônelnud Jumala käsust. Näib ju vastuolulisena nii inimliku kogemuse kui kaine môistuse suhtes käskida inimesi armastada Jumalat ja üksteist. Ja ometi – vahetult enne ja vahetult pärast sôpruse pakkumist Jh 15,15 kordas Jeesus armastuse käsku. “See on minu käsusôna, et te armastaksite üksteist nônda nagu mina teid olen armastanud!” “Seda ma käsin teid, et te armastaksite üksteist!”[iii]
Samas vestluses lisas Jeesus: “Teie olete mu sôbrad, kui te teete, mida mina teid käsin.”[iv] Kas olete iial proovinud niiviisi kellegagi sôbraks saada? Mis juhtuks, kui sa läheksid koolis teise ôpilase juurde ning ütleksid: “Sa vôid mu sôber olla – seni kui teed nii, nagu ma sind käsin!” Kui selline oleks sinu arusaamine sôprusest, oleks ime, kui sul palju sôpru oleks!
On suur au olla Jumala sulane
Kes meist oleks söandanud esitada Jumalale Jh. 15,15 uskumatu pakkumise? “Me ei taha enam olla Sinu sulased! Me nôuame, et Sa nüüdsest peale nimetaksid meid oma sôpradeks!”
Tegelikult on ju suur au olla Jumala sulane. Kui rahuldustpakkuv vôib olla kuulda kord Jumala suust sônu: “Hästi tehtud, sina hea ja ustav sulane!” Kuid see on Jumal ise, kes pakub meile midagi paremat – midagi vôrratult paremat – olla Tema môistvad, arusaavad sôbrad.
Me ei tohiks vôtta ka naljana ülalnimetatud kleepekat auto kaitseraual: “Jumal on nii öelnud! Mina usun seda! See lahendabki kogu asja!” Jumal on tôesti “öelnud”: “Ma ei nimeta teid enam oma sulasteks, sest sulased teevad vaid seda, mida neile öeldakse. Ma nimetan teid pigem oma sôpradeks, sest soovin, et te môistaksite, mida ma teen!” Tôeliselt “hea ja ustav sulane” püüab elada selle “kaitseraua loosungi” kohaselt ning vôtab väga tôsiselt Jumala sônu sôpruse-pakkumise kohta.
Mina sooviksin pigem olla Jumala sôber
Kas sa pead ennast Jumala sulaseks vôi sôbraks?
Jah, sa vôid öelda: “Mul on midagi veelgi paremat varuks.Ma pean ennast Jumala lapseks!” Aga miks on parem olla Jumala laps?
“Lastel on ju eesôigused. Ma hindan kôrgelt neid ôigusi, mille Jeesus mulle nii kôrge hinnaga on hankinud!”
Vôi nagu ma kuulsin üht meest hiljuti kônepuldist lausumas: “Kui saan taevavsse ja kohtan Jumalat, kes imestab, kuidas minusugune inimene on sinna saanud, siis tuleb mul Talle vaid meenutada oma ôigusi. Ma ei peagi tingimata Talle meeldima. Tal tarvitseb vaid näha, et mul on ôigus seal olla!”
Minu jaoks on see “sulase jutt”. Ning kindlasti mitte eriti sôbralik – mitte sôbra-jutt! Peale selle tunnen ma paljusid lapsi, kes ei ole oma isa sôbrad. Absalom oli küll Taaveti poeg, kuid samal ajal ta vihaseim vaenlane.[i]
Seega pean ütlema enda kohta: sooviksin tôesti olla pigem Jumala sôber kui lihtsalt Tema laps. Ja ometi – me oleme ônnelikus olukorras: vôime olla kôik kolm korraga. Meil ei tarvitsegi valida kolme vôimaluse vahel.
Ma usun tôesti, et on suur au olla Jumala sulane – eriti, kui oleme ustavad sulased. Usun samuti, et on suur eesôigus olla nimetatud Jumala lapseks. Üle kôige aga soovin olla Tema sôber. Usaldav – ja usaldusväärne – sôber!
