Hiljutised statistilised küsitlused näitavad, et kôige enam usaldatakse meie ühiskonnas pastoreid ja arste. Vähim usaldatakse poliitikuid ja kasutatud autode müügiagente – ehkki môned küsitletud arvavad, et hoopis juristid peaksid altpoolt esimesed olema. Kord nägin üht spordisärki, millel oli kujutatud näljast haid, all aga olid sônad: “Haid ei söö advokaate – professionaalne viisakus!”
Muidugi vôidakse nii nende elukutsete esindajate suhtes ülekohtused olla, eriti inimeste puhul, kes on igati usaldusväärsuse musterkujud. Teiseltpoolt ei garanteeri tôsiasi, et keegi on valinud evangeeliumi kuulutaja elukutse, tema täielikku usaldusväärsust. Liigagi sageli tunnistavad päevauudistes kirjeldatud tragöödiad otse vastupidist.
On korraldatud ka teisi küsitlusi – et môôta nihkeid inimeste teadvuses Jumala usaldusväärsuse kohta viimasel ajal. Tuleb välja, et isegi paljudes niinimetatud kristliku maailma osades on usaldus Jumala vastu tôsiselt kahjustada saanud.
Jumal peab selle üle tôesti kurb olema. Kuid mitte selle esmapilgul ilmsema pôhjuse tôttu, et inimesed näivad Teda vähem usaldavat. Kas inimesed hülgavad tegelikult Aabrahami, Moosese ja Iiobi sôbraliku Jumala, Jumala, kes on tegelikult Jeesuse sarnane, Jumala, kes soovib, et oleksime Tema sôbrad?
Ei, tegelikult vôib see olla isegi lootusesädemeks, et inimesed leiavad vôimatu olevat usaldada jumalat, kes tôepoolest nende usaldust ei vääri. See, mis Jumala tôeliselt kurvaks teeb, on asjaolu, et nii paljud Tema lastest tegelikult üldse ei tea, missugune Ta on.
Suurbritannias reisides küsisin sageli inimestelt, kes näisid Jumalat vähe uskuvat vôi üldse uskmatud, kas kunagi on nende elus olnud aeg, mil nad u s k u s i d Teda.
“Jaa-jaa”, oli sage vastus. “Uskusin Jumalat, kui olin väike.”
“Öelge, missugune Jumal teie meelest tookord oli?” Kui nad olid oma kirjelduse lôpetanud, pidin sageli nendega nôustuma – kui Jumal tôesti selline oleks, ei suudaks ka mina Teda usaldada.
Meie uurimise esimene eesmärk oli teada saada n e n d e suhtumist ja seisukohti, kui aga näis sobiv olevat, siis püüdsin osutada, et on veel teinegi, alternatiivne vaade Jumala kohta. Mônikord küsisin: “Kas on ehk vôimalik, et Jumalat on vääriti môistetud vôi et Teda on teile vääriti esitatud?”
Teinekord, kui inglase, sotlase, iirlase vôi weilslase lahke nägu mulle julgust andis, söandasin küsida: “Mida aga môtleksite Jumalast siis, kui Ta oleks tegelikult küll lôpmatult vôimas ja vägev, samal ajal aga ka samavôrra armastusväärne Isik, kes ei hinda midagi kôrgemalt kui meie vabadust ja individuaalsust, kes eelistab kohelda meid mitte sulaste, vaid sôpradena?”
“Oo, soovin, et vôiksin seda uskuda!” vastas üks mu kaasvestleja môtlikult.
“Kui vôiksin olla kindel, et see on tôde, arvan, et saaksin usklikuks!” vôiks teha kokkuvôtte teistest vastustest.
Kas on loogiline “uskuda ainüksi usule toetudes”?
Kuidas vôib Jumal veenda oma lapsi tôes Enese kohta?
“Tôde vôetakse vastu usu läbi!” on paljude jumalakartlike kristlaste harilik vastus.
Vôib olla küsite: “Usu läbi kellesse?”
“Ei-ei, ma ei môtle usu läbi kellesse vôi millesse,” vastab kaasvestleja. “Ma môtlen ainult, et on asju, mida on vôimalik teada ainuüksi usu läbi.”
Nii kasutatakse sageli sôna “usk” – et kirjeldada millegi teadmist, kui puuduvad küllaldased tôendid vôi üldse igasugused
tôendid. Liigub isegi jutt ühest koolipoisist, kes defineeris usku kui “millegi uskumist, mille kohta ma kindlasti tean, et see nii ei ole”. Loodan, et leidub vaid vähe selliseid usklikke, kes oleksid valmis nii kaugele minema. Kuid nii mônedki on seletanud, et “usk on uskumine ka siis, kui sinu kaine môistus ütleb, et sa ei peaks seda uskuma”. Kas ehk see ei ole pôhjuseks, miks paljud leiavad nii raske olevat uskuda Jumalasse? Kas on ehk pôhjus selles, et nad lihtsalt ei ole suutelised vôi ei ole tahtlikud tegema midagi, mis on vastuolus nende kaine môistusega?
Kogu elu peavad lapsed kuulma, kuidas vanemad ja ôpetajad neid ôhutavad kainet môistust kasutama. Kas peaksime neile ütlema, et kui asi puutub Jumala usaldamisse, tuleks neil see juhtnöör hüljata?
“Ma lihtsalt tean, et see on ôige!”
Pärast keskkooli oli mul vôimalus ôppida tagasihoidlikus kristlikus kolledzis. Kohtasin seal tütarlast, kes on nüüd juba peaaegu viiskümmend aastat olnud mu naine ja sôber. Nagu tollal sellistes asutustes kombeks, olid noormeeste ja tütarlaste ühiselamud paigutatud ettenägelikult linnaku eri otstesse. Tänapäeva malle arvestades tuleks toonaseid käitumisreegleid pidada muidugi vôimatult vanamoelisteks ja rangeteks.
Igal kevadel soojade ilmade saabudes, kui virsikupuu linnaku keskel ôide puhkes, puhkesid ôitsele ka sôprussidemed tudengite vahel. Et kaitsta endi hoole alla usaldatud noorte huve, tuli ôpetajaskonnal sel perioodil jôupingutusi kahekordistada.
Kui ilmnes, et mônel noormehel oli oht sôlmida enneaegseid, küllaldaselt läbikaalumata sidemeid, kutsus neidude kasvataja ta oma kabinetti tôsisele jutuajamisele.
“Noormees,” alustas lugupeetud daam pühalikult, “teil pole ju tôesti olnud vôimalust selle noore daamiga nagu kord ja kohus tuttavaks saada!” (Nagu mainisin, elu oli tollal tôepoolest vanamoeline!)
“Mul ei ole ju vajadustki teda paremini tundma ôppida,” vôis tudeng viisakalt pomiseda. “Me oleme isegi asja pärast palvetanud ja mul on kindel tunne, et ta on just see, kelle Jumal mulle elukaaslaseks on valinud!”
“Aga meie teame, noormees, et ei ole sugugi ohutu oma tundeid usaldada – eriti praegusel aastaajal. Te ei saa iialgi liiga ettevaatlik olla, kui tegemist on inimese valikuga, kellega peate kogu elu koos veetma!”
“Aga, lugupeetud kasvataja, kas mitte teie ise ei öelnud ühel hommikusel palvusel, et kui asi puutub otsustamisse, kas oma südant Jumalale anda vôi mitte, ei peaks me nii palju kahtlema ja nii palju küsimusi esitama, nagu on tavaks täppisteadustes vôi ajalugu uurides? Kas nüüd tahate öelda, et kui asi puutub elukaaslase valikusse, ei ole iialgi ülearune asja pôhjalikumalt kaaluda? Kui aga tegemist on pühendumisega Jumalale, kellega kavatseme koos veeta kogu igaviku, siis vôime vabalt usaldada oma südant, küsimata abi môistuselt?”
“Noormees, siin on tegemist erinevusega ilmalikku, igapäevasesse ellu puutuvate teadmiste ning religioosse usu vahel. Kui kône all on vaimulikud asjad, ei tohiks me iial asetada môistust kôrgemale südame sunnist!”
“Suur tänu, kasvataja, teie nôuande eest. Kuid ma olen tegelikult otsuse juba teinud. Asi on selles, et kônesolev tütarlaps on minu ettepaneku juba vastu vôtnud ning ühtlasi olete ka teie meie pulma kutsutud. Ärge muretsege, kôik läheb hästi. Ma lihtsalt tean oma südames, et just tema on minu jaoks see ôige!”
Kuulsin hiljuti üht pastorit valjul häälel kinnitamas! “Ma usun, et Jumalat vôib usaldada, kuna minu usk ütleb mulle, et see on nii. Kas tahate teada, kuidas vôin ma tôes nii kindel olla? Ma lihtsalt tean, et ma tean, et ma tean, et see on tôde!” Tegelikult kordas ta fraasi “ma tean” palju rohkem!
“Kust selline usk pärit on?” vôidakse küsida.
“See on Jumala and, Püha Vaimu vili!”
“Miks siis igaühel sellist andi ei ole?”
“Noh, Jumal annab usku ainult nendele, keda Ta selleks välja valib. Ja kui see väide peaks tekitama teis môtte, et Jumal on meelevaldne ja ebaôiglane, tuletage vaid meelde Pauluse hoiatust Rm 9,20 – mitte esitada küsimusi Jumala môistmatute teede kohta!”
Paljud aga o n s i i s k i söandanud esitada küsimusi selle näilise meelevaldsuse kohta ning on – paremat seletust leidmata – loobunud sellist Jumalat usaldamast.
Kas inimesel on vôimalik usk kui Jumala and hüljata?
On veel üks viis, kuidas seletada, miks igaühel usu andi ei ole. On väidetud, et kui Jumal annaks usu vaid mônele ning mitte kôigile, oleksime ilma kahest teisest tähtsast Jumala annist – vabadusest ja valikuvôimalusest. Need inimesed usuvad, et Jumal pakub tôesti usu andi igaühele ning igaühel on vabadus seda andi vastu vôtta vôi hüljata. Kahjuks otsustavad môned sellest keelduda.
Paljud sellegi seisukoha pooldajad môistavad asja aga siiski nii, et usk tähendab Jumalast-antud vôimet ja tahtlikkust uskuda ilma tôenditeta. Seega jääb küsimus lahtiseks. Mis pôhjal teeb inimene selle tähtsa otsuse – usu and vastu vôtta vôi hüljata? Kas usu kui anni vastuvôtmine Jumalalt on iseenesest ehk juba usutegu – ehkki usku ei ole veel vastu vôetud? Kas see on teie kaine môistusega kooskôlas? Kasutades ülaltoodud definitsiooni usu kohta, leian ma olevat vôimatu uskuda, kui kaine môistus ütleb, et ma ei peaks seda tegema.
Mis erinevus on uskumuse, usu ja usalduse vahel?
Sageli püütakse teha olulist vahet usu, uskumuse ja usalduse vahel. Lugedes Uue Testamendi selgitusi nende teemade kohta peaksime olema teadlikud, et kôik kolm sôna – tegelikult sünonüümi – “usk”, “uskumus” ja “usaldus”, on tegelikult ühe jasama kreekakeelse sôna pistis tôlked. Kuna eri piiblitôlgetes tarvitatakse neid sônu mitte sugugi üheselt, tuleks hoiduda tômbamast nende vahel teravat vahepiiri, justkui oleks ka kreekakeelses tekstis tegemist kolme erineva sônaga.
Näiteks kui Filipi linna vangihoidja küsis Pauluse ja Siilase käest, mida ta peab tegama, et ôndsaks saada, andsid nad talle vastuse, mis on olnud paljude tôsiste jutluste teemaks. Mida nad tegelikult ütlesid?1
“Usu Issandasse Jeesusesse” (eestikeelne tôlge; ingl. KJV).
“Pane oma usk Issandasse Jeesusesse” (otsetôlge 1989.a. “God´s New Covenant” tôlkest).
“Pane oma usaldus Issandasse Jeesusesse” (REB, 1989).
Uskumus, usk, usaldus – kôik kolm terminit osutavad Piiblis tegelikult ühele ja samale. Kas usk ja usaldus on tôelised ning kas “uskumuse” all on môeldud midagi enamat kui vaid arvamust, seisukohta vôi lootust, tuleks kindlaks teha konteksti alusel. Jakoobuse raamatus on toodud ära tähelepanek, et isegi kurjade vaimude kohta vôib öelda, et neil on u s k Jumalasse. Vôi kuna jutt on Jumala vaenlastest, kas tuleks siinkohal tarvitada siis terminit “uskumus”? Kreekakeelne sôna on üks ja seesama. Kontekstis aga selgitab Jakoobus, milliseid fakte Jumala kohta need kurjad vaimud u s a l d a v a d ning mis tegelikult neid kartma ja värisema paneb.2
Kas Jumala usaldamine on hüpe pimedusse?
Jumal soovib meie usaldust. Ilma selleta ei saa olla Jh 15,15 pakutud sôprust. Ta ei palu aga meil Teda usaldada kui vôôrast. Usaldada kedagi, keda me ei tunne, on tôepoolest äärmiselt riskantne ettevôtmine. S e e on hüpe pimedusse. Jumal ei ôhuta meid sellisele riskile!
Môelge, kui kaugele on Jumal läinud, et Ennast meile tunda anda. Jumal on “mitu korda ja mitmel kombel … rääkinud prohvetite kaudu.” Veel enam, Ta on meile rääkinud ka Poja kaudu, Tema kaudu, kes vôis oma vôrratu elu lôpul öelda: “Kes mind on näinud, see on näinud Isa.”3
Jeesuse elu, viis, kuidas Ta inimesi kohtles, see, mida Ta ôpetas Isa kohta – üle kôige aga Tema ainulaadne, kohutav surm – kôik see oli selgeimaks ilmutuseks Jumala usaldusväärsusest, mida Universum iial näha vôib ja vajab.
Loomulikult eeldab see, et meil on usaldus Piibli aruandesse. Piibli usaldamine aga ei nôua informeerimata hüpet pimedusse. On teisi religioosseid dokumente, mis meid sellele “usu hüppele” ôhutavad. Piibel ise aga kutsub üles tôendeid hoolikalt kaaluma, enne kui teha otsust – kas Jumalat usaldada vôi mitte.
Habemega süüdistus
Vastavalt Moosese Esimese raamatu aruandele väitis madu Eedenis esimesena, et Jumalat ei tohiks usaldada. Ilmutuse raamatus, viimases raamatus kuuekümne kuuest, on seda süüdistavat madu nimetatud “Kuradiks ja Saatanaks, kes eksitab kogu maailma”. Teda on kirjeldatd taevase mässu juhina ning tagajärjeks oli, et ta “visati maa peale, ja tema inglid visati välja ühes temaga”.4 Môlemad nimed, “kurat” ja “Saatan”, tähendavad “laimajat”, “vastast”. Isegi Jeesus, kes oli armastusväärne suurimagi patuse vastu, nimetas teda “valetajaks ja valede isaks”.5
“Jumal valetas teile”, sisendas Saatan inimkonna esivanemaile. “Kuidas vôite te usaldada jumalat, kes ei räägi tôtt? Kui te keelatud puust6 sööte, te ei sure. Tegelikult teeb keelatud puust söömine teid veelgi enam Jumala sarnaseks. Kuidas vôis Jumal teid isekalt millestki nii kasulikust asjast ilma jätta? Kuidas vôis Ta olla nii südametu ja andestamatu, et ähvardas teid surmaga juba esimese eksimuse puhul? Armastav Jumal kingiks kahtlemata veelkordse vôimaluse! Kas tôesti ütles Ta: “Kuulake mu sôna, muidu surete”? Kuidas vôib üldse teenida kedagi, kes on nii karm ja kättemaksuhimuline? Selline nôudlik ja meelevaldne jumal ei ole tôesti teie teenimist ja usaldust väärt!”
Kui Jumal tôepoolest oleks selline, nagu Saatan Teda kujutas, oleks vaenlasel ôigus – ja ei oleks mingit môtet sellist türanniusaldada. Üsna kindlasti aga ei oleks vôimalik selline vabadus ja sôprus, nagu Jeesus seda oma järelkäijatele pakkus.
On Jumal Saatana süüdistustele vastanud? Kas leiame Tema vastused küllaldaselt pôhjendatud, et neile rajada oma usaldus?
Selliseid süüdistusi ei saa pelgalt eitada. Isegi kui eitus tuleks Jumalalt Endalt, kuidas teaksime, et just Tema väited tôele vastavad? Saatan on esitanud omad – ning mônikord suurema näilise autoriteedi ja väega kui Jumal.
Samal ajal teame, et ei kinnitused ega ka suurema vôimu, suurema jôu ilmutamine suuda tagada ôigluse ja usalduse maksmapanekut. Jeesus ise hoiatas uskumast tagatisteta kinnitusi, isegi kui neid näiliselt toetab üleloomulik vägi.
Jeesus ütles, et kerkivad esile religioossed juhid, kes esitavad igasuguseid väärväiteid, väites isegi end Kristuse olevat. Nad panevad toime suuri imetegusid, et tôestada oma väidete ôigsust. “Ärge uskuge neid,” ütles Jeesus.8
“Katsuge, et keegi teid ei eksita,” hoiatas Ta. “Paljud tulevad minu nime all ja ütlevad: Mina olen Kristus! ja eksitavad paljusid.”9
Palju aastaid hiljem andis apostel Johannes oma lugejaile nôu: “Armsad, äge uskuge igat vaimu, vaid katsuge vaimud läbi, kas nad on Jumalast; sest palju valeprohveteid on välja läinud maailma.”10
Kaua aastaid tagasi hoiatas Mooses iisraellasi, et nad ei laseks end imetegudest petta. “Kui su keskel tôuseb prohvet vôi unenägija ja ta lubab sulle tunnustähe vôi imeteo, ja see tunnustäht vôi imetegu sünnib, millest ta sulle rääkis, üteldes: “Käigem teiste jumalate järel, keda sa ei ole tunnud, ja teenigem neid!” siis ära kuula selle prohveti vôi unenägija sônu.”12
Vanas Testamendis on lugu Juudamaa prohvetist, kelle Jumal saatis kuningas Jerobeamile sônumit viima. Missioon teostatud, pidi prohvet keelduma kôigist külalislahketest kutsetest ning pöörduma koju tagasi teist teed kaudu.
See “jumalamees” oli oma Issanda ustav sulane ning harjunud autoriteedile küsimusteta kuuletuma. “Jumal on nii öelnud! Mina usun seda! See lahendabki kogu asja!” Selliselt määratles see mees tôde – alandlikult, kuid mitte eriti kindlal meetodil.
Prohvet andis oma sônumi edasi. Kui kuningas tegi talle ettepaneku temaga leiba vôtta ning mitte kiirustada, oli prohveti kôhklematu vastus: “Kui sa annaksid mulle ka poole oma kojast, ei tuleks ma sinuga kaasa; siin paigas ma ei söö leiba ega joo vett! Sest nônda on mind kästud Jehoova sônaga, kes ütleb: “Ära söö leiba ja ära joo vett, ja ära mine tagasi sedasama teed, mida sa tulid!”13
Seal läheduses elas üks vana prohvet, kellele tema pojad jutustasid Juudamaalt tulnud prohvetist ja tema vestlusest kuningaga.
“Missugust teed ta läks?” küsis isa.
Pojad juhatasid talle teed. “Saduldage mulle eesel!” käskis prohvet poegi, ning suundus sônakuulelikku noort kolleegi otsima. Ta leidis selle tamme varjus puhkamas.
“Kas oled sina see jumalamees, kes tuli Juudamaalt?” küsis vana prohvet.
“Olen!”
“Tule ühes minuga koju ja vôta leiba!”
“Ma ei saa. Jumal on mul rangelt keelanud peatuda ning kellegagi sel teekonnal leiba vôtta. Ning kui Jumal midagi ütleb, siis on see minu jaoks otsustatud.”
“Milles küsimus?” lausus vana prohvet. “Ka mina olen prohvet nagu sinagi ja ingel kôneles mulle Jehoova sôna läbi, üteldes: “Vii ta enesega ühes oma koju, et ta saaks leiba süüa ja vett juua!” Aga seda ta valetas temale.”14
“Sa tahad öelda, et Jumal môtles ümber? Hea küll, ma olen ju alati öelnud: “Kui Jumal nii ütleb, siis ma usun seda!” Täielikult eksiteele viidud, läks see usaldav mees vana prohveti koju.
Lugu lôppes kurvalt ning lugeja vôib ôigusega küsida: “Miks on see üldse Piiblisse kirja pandud?” Noorel prohvetil ei olnud mingit pôhjust kahtlustada, et ta vana ametikaaslane talle valetas. Oleks olnud lausa jôhker ja lugupidamatu teda kahtlustada! Kuid tal polnud ka mingit alust küsimusteta vastu vôtta sônumit, mis Jumala eelneva sônumiga vastuolus oli. Kui ta vaid oleks jätnud endale ôiguse uurimist lugupidavalt jätkata!
Kui sageli kuuleme ka meie ajal religiooni ôpetajatelt väiteid, et Jumal, Tema inglid vôi Püha Vaim on andnud neile ühe vôi teise sônumi. Kui aukartuseta tundub neid sônumeid kahtluse alla seada! Pealegi on Jumal tôesti sageli just sel meetodil oma sônumeid saatnud. Kuid Jumal on andnud meile ka nôu olla valvsad. Ka prohvetid vôivad valetada!
Metsiku Lääne elanike asulates üheksateistkümnenda sajandi Ameerikas oli alati erutavaks sündmuseks rändkaupleja saabumine. “Öelge mulle, mis haigus teil on – ning ma garanteerin teile ôige rohu selle vastu!” teatas kôrge kübaraga mees maagilisi arstimeid täis vankri ees.
Asi ei lôppenud metsiku Lääne aastatega. Sirvides 1902. aastal välja antud Roebucki & Searsi kataloogi, üllatume veelgi enam. Pakutakse kerget abi paljude tôbede vastu, millega tänapäevanegi meditsiin alles vôitleb! Ning kôigil neist on Searsi firma absoluutne garantii!
Pakutakse kindlat rohtu suitsetamisest ning joomisest lahtisaamiseks, rohtu oopimi ja morfiumi ohvritele, vahendit rasvumise vastu. Leiame loetelust kuulsa mehhiko peavalurohu – ning on “garanteeritud”, et peavalu kaob viieteistkümne minutiga. Edasi tulevad dr. Rose’i arseenikut sisaldavad vahvlid jume parandamiseks,”täielikult kahjutud” ning garanteeritud, et k ô i k selle tarbijad kaunimaks muutuvad, “ükskôik, missugune viga kellelgi oleks”. Järgnevad dr. Hammondi närvide ja aju pillid, “garanteeritud”, et parandavad lôputut rida haigusi, isegi halba mälu. “Pole tähtis, missugune on tôve pôhjus vôi kui tôsine on tôbi ise. Dr. Hammondi närvide ja aju pillid teevad kôik terveks.”
Kôhklevale tarbijale kinnitatakse, et kôik Searsi rohud on valmistatud retseptide alusel, millele on alla kirjutanud “maailma kuulsaimad autoriteedid meditsiinivallas” ning hoiatatakse maksmast raha “nurgaarstidele, kes reklaamivad rohtusid, millest midagi kasu ei ole”.
Searsi ja Roebucki firma oleks tänapäeval esimene, kes hoiataks oma ostjaid selliseid väiteid usaldamast!
Kôikjal enda ümber – religiooni valdkonnas, turuplatsil, teleekraanil – kohtame pidevalt vôistlevate firmade reklaami. On ilmne, et kôik need ei saa tôsi olla. Teeksime hästi, kui paneksime tähele apostel Pauluse nôuannet: “Katsuge kôike läbi; pidage kinni, mis hea on!”15
Kui näib, et mônda religiooni ôpetajat ähvardavad tema klassi lugupidavad, kuid läbitungivad küsimused, kui ta asub kaitsepositsioonile vôi ôpilaste pealepressimise üle isegi vihaseks saab, on pôhjust môelda, kas ehk ôpetaja enda seisukohtadel küllaldane alus puudub. Selline hoiak ôônestab usaldust!
Usaldust vôib kiiresti hävitada. Selle taastamiseks ei leidu kerget, lühikest teed. Pelgad väited enda usaldusväärsuse kohta ei tôesta midagi. Kui Saatan Iiobi usu kahtluse alla asetas, ei lahendanud Jumal küsmust sônadega. Tal tuli seeasemel lubada piinavat protseduuri – kôiki asjassepuutuvaid fakte demonstreerida! Selline on Jumala meetod tôe jaluleseadmisel.
Oli Jeesuse ristilöömisele järgnev pühapäev. Kaks Tema arakstehtud jüngrit olid koduteel Emmause poole, kus nende usaldus karmile proovile pandi. Juhi surm oli jüngrid segadusse viinud. Olid nad ju “lootnud tema olevat selle, kes Iisraeli rahva lunastab!”16
Sel teekonnal liitus nendega Jeesus ise – kuid millegipärast ei tundnud nad Teda ära. Neil kahel oli tôsiseid küsimusi, mis kindlasti väärisid Issanda vastuseid. Tema aga ei ilmutanud, kes Ta oli. Seeasemel vôttis Ta nendega läbi kogu Vana Testamendi – aruande sellest, kuidas Jumal “mitu korda ja mitmel viisil” /ingl. k. “palju kordi” – Tlk./ oli rääkinud “prohvetite kaudu”. Kuidas küll tahaks teada, milliseid tekste ja lugusid Ta selleks valis! Viimaks
tunnistasid Jeesuse teekaaslased, et nende küsimused olid saanud vastuse – teadmata, et see oli Issand ise, kes neile Pühakirja avas!
Miks ei öelnud Jeesus neile, kes Ta on? Tema vastu aukartust tundes oleksid nad rôômuga vôtnud vastu iga Tema seletuse. “Kui Jeesus ütleb, et see nii on, siis me usume seda ning see lahendabki kogu asja!”
Usun, et seepärast Jeesus ei avaldanudki Ennast. Ta ei soovinud, et nad läheksid lihtsalt riskile – vôtaksid vastu Tema sônad Tema isikliku autoriteedi alusel. Tema asemel oleks vôinud ju olla maskeerunud Saatan, “kes moondab ennast valguse ingliks”!17
Alles siis, kui need kaks olid oma môistusega jôudnud veendumusele ning nende veendumus rajanes küllaldastele tôenditele, jäi Jeesus rahule. Alles siis ilmutas Ta, kes Ta tegelikult oli.
