Home » Kirjalikke materjale » Teenistujad või sõbrad » SÔPRUSEST JA SELLEST, KUIDAS JUMAL KASUTAB KÄSUSEADUST

SÔPRUSEST JA SELLEST, KUIDAS JUMAL KASUTAB KÄSUSEADUST

Esta página también está disponible en: English, Russian, Spanish, Arabic, Latvian, Bulgarian

       Kui saaksite esitada Jumalale vaid ainsa küsimuse, mis see oleks?

“Ma paluksin Tal mind rikkaks teha!” kihistas naeru üks kena teismeline tüdruk, seistes sôbrataridega ühe Inglismaa kaupuse eest. “Küsiksin, kuidas leida ravimit vähktôve vastu.” – “Küsiksin, kuidas teha nii, et kôik oleksid terved ja end hästi tunneksid,” vastasid kaks järgmist.

“Kas ka teil oleks ehk üks küsimus  Jumalale?” pärisin tööga hôivatud lihapoeomaniku enda käest.

“On küll.  Küsiksin Temalt, et kui Ta nii vôimas ja vägev on, miks ei toida Ta näljaseid inimesi Etioopias!” Poeomanik Barry oli juba jutustanud oma pettumusest jumalas, kes iial ei paistnud kellelegi midagi kasulikku tegevat. “Seepärast ma enam ei usugi Teda!”

Kônelesin ühe teise mehega naabruses asuvas külas, kes ikka veel kindlameelne kristlane oli. “Millise küsimuse esitaksite teie Jumalale – eriti kui lubatakse esitada vaid üksainus?”

“Ma paluksin Tal formuleerida täpsemalt, mida mul teha tuleb ning mil viis täpselt ma seda tegema pean!”

Cambridge’i ülikooli loengusaalis vestlesin teoloogiga, kes ei teinud saladust sellest, kui suuresti ta Jumalat imetleb. “Millise küsimus esitaksite teie Jumalale?”

“Ma tean, et Ta on juba sellele küsimusele vastanud,” alustas teoloog. “Kuid ma sooviksin, et Ta kirjeldaks selgemini, miks otsustas Ta just sel viisil toimida? Kas tôesti polnud mingit muud teed? Ja kui, siis miks?”

Viimasel ajal on korraldatud mitmeid religioosse sisuga küsitlusi. Küsitluslehtedel on ka lahter selle ülitähtsa küsimuse kohta, mida inimesed sooviksid Jumalale esitada. Vastuseid on palju ja erinevaid – materiaalsetest asjadest, eriti kohesest rikkusest ja kohesest tervisest, kuni sügavaimate küsimusteni Jumala Enda kohta.

Jüngrite esitatud küsimused peegeldasid sageli nende isekaid püüdlusi, eriti selle kohta, kes neist teistest suurem peaks olema.1  Viimasel söömaajal – vahetult enne ristilöömist – arutlesid nad ikka veel sama küsimuse üle!2

Ühel varasemal korral olid kaks venda söandanud küsida Jumala Pojalt, kas nad vôiksid Tema tulevases kuningriigis istuda üks paremal, teine vasakul käel – kôige austustväärivamatel kohtadel! Nad tôid isegi sinna oma ema, et see nende eest kostaks, aitaks veenda Issandat, et Ta neile soovitud vastuse annaks.3 Nende palvele ei tuldud vastu, teised jüngrid aga said kahe venna peale pahaseks. Mitte seetôttu, et neile endale need kohad meeldinud ei oleks!

Mida küsiksid sina?

     Kui sina oleksid olnud Jeesuse ja Ta jüngritega sel ôhtul ülemises toas ja vôinuksid esitada Issandale vaid ainsa küsimuse, milline oleks see olnud?

Kui seal oleks olnud Paulus, oleks olnud küll huvitav teada, millise küsimuse oleks esitanud tema! Môned aastad hiljem tôstatas ta oma kirjas Galaatia kogudustele küsimuse, mida oleks olnud jüngritel nii sobiv tôstatada sel ôhtul ülemises toas. Pauluse küsimus oli: “Milleks on siis käsk?”4

Paljud meist on liitunud Paulusega, et selle küsimuse üle môtiskleda. Meile meeldib kôik see, mida Jeesus kôneles vabadusest, sôprusest, armastusest ja usaldusest. Me teame ka kogemuse pôhjal, et ühtki neist asjust ei saa peale sundida, seda esile kutsuda käsu korras. Miks siis on Jumal kasutanud nii palju käsku?  Miks  pidi   Ta   käskima   oma   lapsi   Teda   ja  üksteistarmastada – ning mittekuuletumise puhul raskete tagajärgedega ähvardama? Kas ei tundu, et Ta vôis sel teel leida tôenäolisemalt värisevaid, süngeid ja isegi mässumeelseid sulaseid kui ustavaid ja arusaavaid sôpru? Miks ostsustas Jumal sellisele riskile minna?

Mônedele meist meeldivad ka sônad, mida Jeesus lausus selge, arusaadava kône kohta. On ju nii palju “môistujuttu” ja sümbolite keelt, kui kôneldakse Jumalast ja lunastusest. Kui aga Jumal eelistab lihtsust ja arusaamist, miks käskis Ta siis Moosesel sisse seada selline keerukas tseremooniate ja ohvrite süsteem kôigi nende imelike sümbolite, vôrdkujude ja metafooridega? Kas kogu see salapärasus ja toredus ei aidanud tôenälisemalt kaasa distantsi tekkimisele taevase Isa ja Tema laste vahel, tehes nende jaoks palju raskemaks môtelda ja kônelda Temast selgesti, arusaadavalt? Miks oli Jumal tahtlik sellisele riskile minema?

Kirjas galaatlastele esitas Paulus omaenda küsimusele vastuse: “Milleks on siis käsk? See on üleastumiste pärast juurde lisatud.”5  Selline formuleering on esitatud kahes piiblitôlkes: NewInternational Version (NIV) ja New Revised Standard Version(NRSV) /eestik. 1968.a. tôlge, mille tôime ära, on sama sisuga – Tlk./

Kreekakeelne sôna aga, mis on tôlgitud “pärast”, “tôttu”, vôib tähendada ka “eesmärgil”.  Good News Bible (GNB) ütlebki, et käsk lisati “eesmärgil, et näidata, mida üleastumine üldse enesest kujutab”. Revised English Bible (REB)  selgitab, et “see lisati, et teha üleastumine ametlikuks pahateoks”. /Püüdsin selle kohmaka otsetôlkega edasi anda ingliskeelsete sônade a legal offense tähendust – Tlk./

Üks asi näib selge. Kui Jumala rahvas ei oleks käitunud vääriti, ei oleks olnud tarvis lisada käsku. Nagu Paulus selgitas noorele pastorile Timoteosele, “käsku pole seatud ôigele, vaid ülekohtustele ja kangekaelseile, jumalakartmatuile ja patustele, ôelatele ja roojastele, isatapjaile ja ematapjaile, môrtsukaile, hoorajaile, poisipilastajaile, inimesemüüjaile, valelikele, valevandujaile ja kôigile muule, mis käib ôige ôpetuse vastu.”6

      Toome ära ka Phillipsi tôlke: “Käsk ei ole tôesti môeldud hea inimese jaoks, vaid inimese jaoks, kel ei ole pôhimôtteid ega enesekontrolli.”

Jumal lisas käsu, kuna Ta teadis, et vajame seda.

Kuidas on vôimalik leida sônade ôiget tähendust?

      Isegi pärast seda kui Paulus Jumala sôbraks sai, oli ta ikka veel harjunud tarvitama “môistukônet” – ehkki minu arvates mitte nii môistatuslikku, nagu see mônes piiblitôlkes näib.

Ilmutanud Ateenas märkimisväärset eruditsiooni ja kôneoskust,7 teatas Paulus kristlastele lähedal asuvas Korintoses, et nüüdsest kavatseb ta kônelda Jumalast selgesti ja lihtsalt.8  Sellest hoolimata märkis apostel Peetrus – tôsi, väga lugupidavalt – et Pauluse kirjad sisaldavad “môningaid ebaselgeid lôike, mida kôikuvad, ôppimata inimesed tôlgitsevad vääriti”.9

Sel pôhjusel usun ma, et kui loeme Pauluse kirju, on eriliselt tähtis lugeda korraga terveid pikemaid osi, koguni terveid “kirju” e. raamatuid korraga, et  anda Paulusele vôimalus oma kavatsus väga selgeks teha.

Paulus rôhutab pidevalt tôde Jumala kohta, mis on aluseks rahule ja vabadusele, armastusele ja usaldusele – sellisele usaldusele, mis oli omane Jumala sôbrale Aabrahamile. Paulus on nüüd juba hästi teadlik sellest, et ülalmainitud väärtuslikke omadusi ei ole vôimalik saavutada “väe ja vôimu läbi”, nagu Jumal prohvet Sakarja kaudu oli öelnud. Ei, neid ei ole vôimalik ka käsu korras peale sundida. Need vôivad esile tulla ainuüksi vaba vastusena tôe ôrnale, kuid kestvale ja veenvale môjule. Samas kirjas Galaatia rahvale selgitab Paulus, et sellised omadused nagu “armastus, rôôm, rahu, pikk meel, lahkus, heatahtlikkus, ustavus, tasadus ja kasinus” on kôik “Vaimu vili”.10

Sellal kui Tôe Vaim on kannatlikult jätkanud tööd inimeste valgustamisel ja veenmisel, on Jumalal tulnud kasutada paljusid erinevaid vahendeid, et kontrollida ja kaitsta oma lapsi, ning anda neile vôimalus tôde tundma ôppida. Eriti on Ta selleks kasutanud käsku.

Meie “saatja” teel Kristuse juurde

     Paulus jätkab seletust Galaatia 3. peatükis: Käsk on olnud meie “kasvataja” teel “Kristuse poole”. Variandid: “Me oleme usaldatud käsu hoole alla” (REB), “kuni tuli Kristus” (NRSV), vôi “et juhtida meid Kristuse juurde” (NIV).

Oma tôlkes “American New Testament” jätab Goodspeed ruumi kreekakeelse teksti mitmete vôimalike tähenduste jaoks, andes lihtsa tôlgitsuse: “Nii on käsk olnud meie saatja teel Kristuse juurde. …Aga nüüd, kui usk on tulnud, ei ole me enam saatja hoole all.”11

Need, kes on üles kasvanud “kuningas Jamesi tôlkega” (KJV), on harjunud seletusega, et “käsk on olnud koolmeistriks, et tuua meid Kristuse juurde”. Kui tôlge 1611. aastal esmakordselt avaldati, olid sônad “et tuua meid” kursiivis, osutamaks, et need on juurde lisatud. Kreekakeelse teksti otsetôlge kôlab: “Käsk oli Kristuse juurde.” Milleks oli käsk meile teel “Kristuse juurde”, peab selguma, kui loeme Pauluse seletust kontekstis ning kogu ülejäänud Pühakirja valgel.

“Koolmeister” vôi ka “kasvataja” ei ole vôib-olla kôige paremad tôlked, sôltudes sellest, milles koolmeistri vôi kasvataja ülesandeid nähakse. Minu noorpôlve “poistekoolis” – selle amtelik nimetus oli ladina keeles Schola Grammatica Watfordensis – nimetati ôpetajaid “meistriteks” /masters/. Meie “koolmeistritena” nad mitte ainult ôpetasid meid, vaid rakendasid ka väga karmi distsipliini. Nende peamiseks ülesandeks oli siiski ôpetustöö.

Kui Paulus oleks kasvatsenud môista anda, et käsk lisati eeskätt, et olla meie ôpetaja, oleks ta kasutanud mônda teist sôna, näiteks didaskalos, millest on tuletatud meie “didaktiline”. Paulus aga valis termini paidagogos. Kuna siit tôepoolest tuleneb meie “pedagoog”, siis on arusaadav, kui kergesti vôis see  viia tôlkeni “koolmeister”, mis on olnud ka enamiku muude ingliskeelsete tôlgete variandiks enne “kuningas Jamesi tôlget”. Seega on selge, et see traditsioon ulatub tagasi Tyndale’ini kes a. 1534 andis variandi “koolmeister, ôpetaja” (toonases inglise keeles scolemaster).Katoliiklikus Rheimsi  Uues Testamendis, mis tôlgiti a. 1582 ladina keelest, jäeti lihtsalt alles termin “pedagoog”  /pedagogue/.

Kreekakeelne paidagogos, mis otsetôlkes tähendab “poisi juhtija”, viitas tegelikult saatjale – tavaliselt orjale – kelle hoola alla usaldati lapsed. Üks tema ülesannetest oli saata poisse teel kooli ja tagasi, kaitsta neid ja hoida neid kôikvôimalike hädade eest. Tegemist ei olnud ôpetajaga. Ôpetajad töötasid koolis. Kui lapsed olid küllalt vanad, et käituda vastutustundeliselt ning ise hakkama saada, ei olnud sellist hoolekannet enam tarvis ja saatjat enam kaasa ei antud.

Paulus selgitab siin, et Jumal lisas käsu, et teenida meid samal viisil nagu see “lapse juht”. Missugust käsku apostel silmas pidas? Jumal on andnud palju käske. Milline käsk pidi olema meie “saatja” teel Kristuse juurde? Kas moraalikäsk? Vôi tseremoniaalkäsk? Ehk môni teine? Paulus ei ütle.

Ühes vôime siiski kindlad olla. Jumal, kes andis kôik käsud, on seesama Jumal, kes pakkus meile sôprust Jh15,15.

Môned ütlevad, et ei ole meie ülesanne vaagida, miks Jumal käsku sellisel viisil kasutas. Jah, nii tavatsevad kônelda sulased. Universumi Ülemvalitseja ise on aga kutsunud meid üles môistma, aru saama – mis on omane sôpradele.

Kui Jumala käsku ei môisteta, vôib see viia môtlematule, automaatsele kuulekusele, mida Jumal, nagu prohvet Jesaja raamat osutab, jälestab:

…kuna see rahvas ligineb mulle suuga

                        ja austab mind huultega,

                        aga ta süda on minust kaugel

                        ja nende kartus minu ees

                        on ainult ôpitud inimeste käsk…12

     Vôrdle Good News Bible variandiga: “Need inimesed väidavad end mind teenivat, kuid nende sônad on tähenduseta ja nende süda on kusagil mujal. Nende religioon ei koosne muust kui vaid inimlikest reeglitest ja traditsioonidest, mis nad lihtsalt pähe on ôppinud.”

     “Süda” tähendab Piiblis sageli seesmist inimest. Sellega on viidatud inimese môttemaailmale, tema emotsioonide ja hoiakute asukohale. Näiteks on Markuse evangeeliumis öeldud, et môned kirjatundjad “môtlesid oma südames…”13

Prohvet Jeremija vaatas vaimusilmas tulevikku – päevale, mil Jumal täidab oma tôotuse: “Ma panen nende sisse oma käsuôpetuse ja kirjutan selle neile südamesse”.14   Kui Jumal Moosese kaudu kümme käsku andis, kirjutas Ta need käsulaudadele. Kui Jumal oleks soovinud oma rahvalt ainult pimedat, môtlematut kuulekust, oleks Ta vaevalt tôotanud kirjutada käsud oma rahva südamesse, nende môistuse ja arutlusvôime keskmesse. Ta oleks jätnud need lihtsalt käsulaudadele, mille alusel igaüks vôinuks Tema nôudmistest teadlik olla.

Apostel Paulusel oli harkordselt sügav môistus. Tema suureks igatsuseks oli môista ning seletada kôikide Jumala käskude môtet ja eesmärki. Jumala sôbrana teadis ta, et vôib vabalt tôstatada küsimuse: “Milleks on siis käsk?”

Mida enam Paulus kümmet käsku uuris, seda enam hakkas ta neid imetlema ning nendes peituvat loogikat môistma. Ta kirjutas kaaskristlastele Roomas: “Seespidise inimese poolest on mul Jumala käsust hea meel.”15   Kivilaudadele graveeritud käsk oli nüüd kirjutatud apostli südamesse!

Jumala kaugeleulatuslik eesmärk tseremoniaalkäsuga

     Mida öelda kôigi nende ohvrikäskude, tseremoniaal- ja rituaalkäskude “môistukône” kohta? Kas ka need tuleb lülitada Pauluse seletusse, et käsk lisati, kuna meil oli tarvis “saatjat teel Kristuse juurde”, esitamaks selgemini, lihtsamalt tôde Jumala kohta?

Vana Testamedi prohvetid osutasid, et tihti jäi kôigi nende ohvrite ja tseremooniate eesmärk täitmata. Ettekirjutatud religioossete   teenistuste    täitmise   tulemuseks  ei  olnud rahva

parem  Jumala tundmine. Samuti ei muutunud paremaks inimeste     omavaheline läbisaamine. Ei, prohvetid ei osutanud, et ohvriteenistus tuleks lôpetada. Oli ju Jumal see, kes need eeskirjad oli andnud. Nad lihtsalt rôhutasid, et miski ei ole tähtsam Jumala tundmisest.

Kôneldes Jumalast pani prohvet Hosea Iisraeli jaoks kirja sônumi:

 

    See on tôeline armastus, mida ma olen igatsenud, mitte ohver;

    Jumala tundmine on enam kui pôletusohvrid. 16

 

“Ma sooviksin pigem, et mu rahvas mind tunneks kui mulle pôletusohvreid ohverdaks,” kôlab Good News Bible.

Jeremija kuulutas ette, et kui Jumala käsk on kirjutatud inimeste südamesse, “siis üks ei ôpeta enam teist ega vend venda, üteldes: “Tunne Jehoovat!”, sest nad kôik tunnevad mind.”17

Algsed heebrea- ja kreekakeelsed sônad Piiblis, mis on tôlgitud “tundma”, tähendavad enamat kui lihtsalt tuttavaks saamist vôi informatsiooni omandamist. Kontekstist sôltuvalt vôidakse kellegi “tundmisega” viidata tema hindamisele, heakskiitmisele, samuti suhtele kellegagi, keda eriliselt hinnatakse. Paulus ütles korintlastele, et “igaüks, kes Jumalat armastab, seda Jumal tunneb.”18

Jumal tundis Aabrahami ning Aabraham tundis Teda. Seepärast nad olidki head sôbrad. Kui Jumal ütleb, et Ta soovib, et ka meie Teda tunneksime, siis teeb Ta seega ka meile ettepaneku Tema sôbrad olla.

Jumala käsud ei ähvarda sôprust Temaga
     Kas sa leiad olevat vôimaliku olla sôber jumalaga, kes on sulle peale pannud meelevaldsed käsud – lihtsalt, et näidata oma autoriteeti ning  panna  proovile  meie  tahtlikkus  talle kuuletuda?
Sooviksid sa teda tunda? Sooviksid sa elada sellise jumalaga koos kogu igaviku?

     Ma saan aru: nii mônedki jumalakartlikud kristlased usuvad, et on oluline, et Jumal teeks meile kohtustuseks vähemalt mônede meelevaldsete reeglite täitmise. Kuidas muidu vôiks Ta teada, kas me Ta sôna kuulame vôi mitte? Vôib-olla muidu käituksime lihtsalt loogika pôhjal ôigesti, teeksime ôigust oma kaine môistuse järgi? Kui on  tôsi, et môned käsud ei tundu tôepoolest loogilised, siis ei olegi meil vaja püüda nende tähendust môista. Me vôiksime lihtsalt kummarduda ning käituda sulaste taoliselt, kes küsimusi ei esita ega arutle, vaid lihtsalt täidavad, mis neile on öeldud!

Jah, ma olen tahtlik kummarduma. Kuid ma kummardun aukartuses igavese Looja ees, kel on tôepoolest ôigus olla meelevaldne, kes on aga otsustanud käituda otse vastupidiselt!

Kui langevarjur näiteks 2000 meetri kôrgusel lennukist välja hüppab, ei ole ta sunnitud oma langevarju avama. Seal pole kedagi, kes teda selleks sunniks! Ta vôiks lihtsalt endale öelda: “Olen tüdinud kuulmast neid reegleid, mida mul teha tuleb!” Siin on tal tôepoolest vôimalus ilmutada oma sôltumatust reeglitest! Kui ta aga soovib järgmisel päeval taas ôhku tôusta, ütleb ta kaine môistus talle, et môistlik on siiski langevari lahti teha!

Môtisklegem kümne käsu üle. Môned kônelevad neist reeglitest, otsekui oleksid need meie vabaduse meelevaldsed piirajad. Kui aga neid käske tôeliselt peaksime – viisil, mida demonstreeris Jeesus – mis suhtes oleksime vähem vabad? Apostel Jakoobus nimetab neid reegleid “kuninglikuks vabaduse käsuks”!19

Nii Jeesus kui Paulus nôustusid Moosesega, et pidada kümmet käsku tähendab armastada Jumalat kôigest südamest ja oma ligimest kui iseennast. Paulus vôtab selle kokku järgnevalt: “Kes teist armastab, on käsu täitnud. Sest käsk: “Sa ei tohi abielu rikkuda; sa ei tohi tappa; sa ei tohi varastada; sa ei tohi ülekohut tunnistada; sa ei tohi himustada”, ja iga teine käsk on kokku vôetud sellesse sônasse: “Armasta oma ligimest nagu iseennast!” Armastus ei tee ligimesele kurja; siis on armastus käsu täitmine.”20

     Et me ikkka kindlasti aru saaksime, mis tähendab armastada, selgitab Paulus selle tähendust oma kirjas Korintose kogudusele: “Armastus on pikameelne, armastus on täis heldust; ta ei ole kade, armastus ei suurustele, ta ei ole iseennast täis; ta ei ole viisakuseta, ta ei otsi omakasu, ta ei ärritu, ta ei pea meeles paha; ta ei rôômusta ülekohtust, aga ta rôômutseb ühes tôega.”21

Kujutlege end elavat ühiskonnas, kus kôik käituvad selliselt! Igaüht vôib usaldada, keegi ei otsi kasu kellegi teise arvel, naised ja lapsed vôivad julgelt igasugusel kelleaajal tänaval kôndida!

Môtisklegem  aga edasi. Kümnes käsus sisalduvad sônad “sa ei tohi himustada” keelavad tegelikult ka igasuguse halva soovi. Kujutlege end elavat ühiskonna, kus inimesed mitte ainult ei  t e e   halba, vaid isegi   e i    so o v i   halba teha! Keegi ei pea neid keelama valetamast, varastamast, tapmast, olemast kannatamatu vôi isekalt omaenda tahet teistele peale surumast. Kümme käsku ei ole kirjutatud ühelegi seinale. Kôik on juba veendunud, et elada nende iidsete reeglite järgi on lihtsalt kaine môistusega kooskôlas!

Kuulekas sulane vôi kuulekas sôber?

     Kui sa oled kristlane ja soovid innukalt Jumala tahet  täita, mis sulle selle tahtmise annab?

Kas ütled: “Ma teen seda, kuna Jumal on mul käskinud niiviisi teha ning Tal on meelevald mulle tasu maksta vôi mind hävitada”? Kas on see pôhjus, miks sa ei tapa, ei riku abielu – kuna Jumal on öelnud, et sa ei peaks seda tegema? Väidad sa, et sa vôiksid küll teisiti toimida, kuid ei saa endale lubada Tema meelepahaga riskida?

See on värisevate sulaste kône. Algaja vôi väikese lapse jaoks see ehk sobib. See osutab aga, nagu oleks Jumala käsud meelevaldsed, kaine môistusega kokkusobimatud. Sedaliiki kuulekus ei anna Jumalast tôesti eriti soodsat pilti!

     Vôi ütled sa pigem: “Ma teen seda kui kristlane, kuna Jumal on käskinud mul seda teha – ning ma armastan Teda ning soovin Talle heameelt teha”? Kas on see pôhjus, miks sa ei varasta ega valeta? Sa ei näe varastamises ja valetamises ehk midagi ebaôiget vôi kahjulikku – kuid sa soovid Jumalale heameelt teha ning sellepärast hoidud sellest. Teatud pôhjustel Talle ei meeldi, et sa varastad ja valetad – ning kuna Ta on sinu vastu nii hea olnud, tunned sa olevat ka ennast kohustatud Talle rôômu valmistada. See on ju ôiglane ning väljendab sinu tänu!

     Minu meelest on ka see kôik sulase kône. Usun, et see sobib ehk ka väikesele lapsele. Vôib-olla on isegi tegemist progressiga – kuna varem ajendas kuulekusele vaid kartus karistuse ees vôi soov tasu saada. See osutab aga veelgi Jumala käskude meelevaldsusele ega anna Tema iseloomust ja valitsemismeetodidest eriti head pilti.

On veel üks lähenemisviis kuulekusele. Kas sa vôiksid ehk öelda niiviisi: “Ma teen seda, kuna olen leidnud selle olevat ôige ja môistliku. Olen hakanud üha enam ja enam imetlema Teda, lugupidama Temast, kes sellist nôu on andnud ning seda mulle käskis minu teadmatuse ja ebaküpsuse aegadel. Ning kuna ma veel preagugi olen nii môneski suhtes teadmatuses ning ebaküps, olen ma tahtlik usaldama Teda ning kuuletuma Temale, kelle nôuanded on alati nii môistlikuks osutunud – ka siis, kui Ta ütleb mulle midagi, millest ma preagu aru ei saa!”

Jah, see kôlab rohkem môistva sôbra moodi. Ning see annab pildi Jumalast kui imetlusväärsest, usaldusväärsest Sôbrast.

Kui Jumal käskis oma sôbral Aabrahamil ohverdada oma poeg, tundis Aabraham Jumalat küllalt, et esmalt ära tunda Tema hääl, seejärel aga koheselt nii uskumatule korraldusele kuuletuda. Pikal teekonnal ohvripaika küsis Aabraham aga siiski lugupidavalt: “Miks?” Ning kui ta selle kôik läbi môtles – selle valgel, mis ta Jumalast teadis – tuli ta järeldusele, et Jumal kas annab kedagi tema poja asemele vôi siis äratab ta poja üles. Ning Jumala vanal sôbral oli ôigus!22Sel kurval päeval, kui meie suur taani dogi suri, leidsime lohutust, tuues koju vana-inglise dogi tôugu kutsika. Ehkki ta praegu kaalub juba ligi 75 kilo, käitub ta ikka veel küllaltki kutsika moodi ning tema käitumisetikett majas vajab suuresti täiustamist. Eriti on see aga tôsi aia suhtes, kus Molly ilmutab elavat huvi hibiskusepôôsa suurte punaste ôite vastu.

Molly avastas üsna kiiresti, et meile ei meeldi eriti vaadata, kuidas ta ümber tiigi jookseb, kaunite ôite jäänused hammaste vahel. Lôppude lôpuks tegime reegliks, et ta neid kiusatusse viivaid ôisi üldse ei puudutaks!

Molly on väga kiinduv koer ning soovib innukalt meile meeldida. Ta näib langevat sügavasse melanhooliasse, kui tunneb, et on millegagi meie meelepaha ära teeninud. Ilmselt oli sellest ka küllalt, et hoida teda reeglitest üle astumast. – Kuid ainult senikaua, kuni  ta arvas meid teda jälgivat! Niipea kui ta nägi meid majja kaduvat, tundis ta end vabana, et otse pôôsa juurde suunduda ning neid armsaid ôisi rünnata!

Läbi akna seda nähes tormasime välja

ning kordasime keeldu. Meil ei tulnudki seda keeldu sageli korrata, sest Molly taipas peagi, et ehkki ta ei näinud meid kusagil teda jälgivat, ilmusime kohe pärast keelust üleastumist mingil kombel lagedale! Vôi oli ta meid vilksamisi läbi klaasi siiski näinud?

Nüüd näeme teda hibiskusepôôsa juures haruharva. Ta istub seal, lôuad laiali – kuid ainult silmitseb neid maitsvaid ôisi. Ning kogu aja keereab pead, uurides hoolikalt kôiki aknaid – kas me ehk viimaks teda siiski ei jälgi!

Ei, me ei oota, et Molly kogu selle asja korralikult läbi môtleks ning otsustaks, et neid lilli puudutada ei käi kaine môistusega kokku. On küllalt, kui ta meie sôna kuulab, kuna ta meid armastab ning nii väga meile meeldida soovib.

Oleks aga kindlasti suur pettumus Jumalale, kui Tema môistsega varustatud lapsed pakuksid Talle ainult sellist kuulekust nagu meie armastav, kasvatatud koer!

Miks pesete hambaid?

     Poisieas tuli mul jagada suurt magamistuba oma kahe vennaga. Igal ôhtul tuli ema meile tekki ümber mässima. Voodi ees seistes küsis ta sageli: “Kas sul on ôhtupalve tehtud? Oma Piibli-osa lugesid? Kaela pesid? Hambaid harjasid?”  Kui vastus oli “ei”, jäi ema oma nôudmisele kindlaks – asi tuleb enne magamaminekut ära teha.

Neil päevil oli peamiseks pôhjuseks, miks pesin hambaid, ema käsk. Ma armastasin ema ja soovisin tema heakskiitu. Pealegi – kui oleksin siiski vastuhakuvariandi valinud, oleks see vôinud tähendada järjekordset ôppetundi sel mälestusväärsel alumisel trepiastmel!

Nüüd, kui olen pisut küpsemasse ikka jôudnud, ei ole kedagi, kes käsiks mul hambaid pesta. Kuid näib täiesti olevat môistlik seda teha – ja pealegi ma tean, mis juhtub, kui selle tegemata jätan. Alati, kui külastan oma sôpra-hambaarsti, vôin lugeda tema seinal meeldetuletust: “Kui soovite oma hambaid säilitada, tuleb neid regulaarselt pesta!”

Kui ema mingil kombel täna ôhtul saaks minu voodi juurde ilmuda ning mulle taas samu küsimusi esitaks, kas arvate, et ma pahaselt pomiseksin: “Seal ta on, jälle käsu alla tagasi!”?

Ei, hoopiski! Kui väga sooviksin kuulda tema suust taas sônu: “Graham, kas sa hambaid pesid?” Ja ma olen talle tänulik kôigi nende aastate eest, mil ta meid hambaid pesta käskis! Seetôttu on meil nähtavasti veel, mida pesta!

Kuid ma olen talle ka tänulik, et ta aitas meil môista, miks on Jumal meie teadmatuse ja ebaküpsuse aegadel nii palju kasutanud oma käskusid!

Copyright © 2010 - 2018 Speaking Well of God, Inc. All rights reserved. Terms of Use | Privacy Policy | Website by NewBlood