Home » Kirjalikke materjale » Teenistujad või sõbrad » ME OLEME LIIGA KAUA VIIBINUD SELLE MÄE JUURES

ME OLEME LIIGA KAUA VIIBINUD SELLE MÄE JUURES

Esta página también está disponible en: English, Spanish, Arabic, Latvian, Bulgarian

       Siinai mägi on tuntud eelkôige selle poolest, et Jumal andis seal oma kümme käsku, samuti palju muid reegleid ja korraldusi, mida rahvas vajas. Kui nad olid pôhjalikku ôpetust saanud, ütles Ta neile, et aeg on edasi liikuda. “Küllalt kaua olete viibinud selle mäe juures,” ütles Jumal. “Pöörduge ja minge teele.”1

Iisraellased olid seda peatust Siinai juures väga vajanud. Neile oli tarvis läinud kôiki neid täiendavaid reegleid ja korraldusi – koos kôige rituaalteenistuse “môistukône” ja tseremooniatega. Neil oli läinud vaja pikset ja müristamist – samuti nagu neil läks vaja imesid: kaljust jooksvat vett ning mannat, “inglite toitu”. Sama Jumal aga, kes Iisraeli Siinai juurde viis, selgitas hiljem ülemises toas: “Ma sooviksin, et oleksite pigem Minu sôbrad.”

Kui iisraellased viimaks Kaananisse suundusid, vôtsid nad endaga kaasa tahvlid kümne käsuga. Kui nad vaid kôiki neid armastust kehastavaid reegleid praktiliselt oleksid läbi elanud! Tôotatud maa oleks olnud siis tôesti uskumatult ohutu ja meeldiv elupaik!

Ei läinud kaua, kui paljud hakkasid kümmet käsku ignoreerima. Nende päevade kohta kôlab Vana Tesatamendi aruanne: “Igamees tegi, mis tema enese silmis ôige oli.”2  Môned neist asjust, millega nad hakkama said, teeb Kohtumôistjate raamatust ôige ôudse lugemisvara.

Paljud unustasid Tema, kes oli nad Egiptuse orjusest päästnud ja tôotanud neile kuldset tulevikku maal, mis “piima ja mett jookseb.”3  Isegi môned rahva juhid pöördusid taas ebajumalateenistuse juurde.

Otse kümne käsu keskel oli Jumal andnud reegli, mis pidi Iisraeli hoidma Teda unustamast, aitama neil meeles pidada kôike seda head, mis Tal oma rahvaga plaanis oli. Jutt oli iganädalasest hingamispäevast.

Kahjuks kaldusid nii mônedki sulased pidama seda käsku eriti raskeke koormaks. “Sa ei pea hingamispäeval midagi tegema, mis sulle rôômu valmistab,” näis see käsusôna paljude meelest kôlavat.

Isegi tänapäeval kirjeldavad môned sulased Jumala poolt hingamispäeva kaudu pakutut meelevaldsete nôudmiste kompleksina – lihtsalt näitamaks Jumala autoriteeti ning kontrollimaks meie tahtlikkust Tema sôna kuulda.

Jeesus aga tuli näitama, et Jumala juures ei ole midagi meelevaldset. Nagu Paulus selgitas, lisati Jumala käsud juurde selleks, et meid aidata, et meid kaitsta meie teadmatuses ja ebaküpsuses, viia meid tagasi usaldusele Jumala vastu. See kôik peab olema tôsi ka iganädalase hingamispäeva kohta!

Ônneks on Jumala sôbrad aidanud selgitada selle käsu andmise eesmärki. Prohvet Jesaja isegi ütleb, et kui me hingamispäevast rôômu ei tunne, siis me tegelikult ei pea seda!4

Seega on ilmne, et hingamispäevapidamist ei ole vôimalik käskida, seda peale sundida. “Tunne hingamispäevast rôômu – vôi saad karmilt karistada!” Ei, sellisel käsul ei oleks üldse mingit môtet. Kui su lapsele eriti ei meeldi spinat, kas sa käsid tal öelda, et see on on suurepärane – vôi muidu saad karistada?!

Mida vôime iganädalase hingamispäeva pidamises meeldivat leida? Tarvitseb lugeda Piiblit – tervikuna – et selleks väga tähelepanuväärseid pôhjusi  leida.

Sulased, kes lihtsalt teevad, mis neile öeldud, kalduvad nägema hingamispäevas oma vabaduse piiramist – piiramist, mida ustavad sulased on täiesti tahtlikud vastu vôtma.

Sôbrad môistavad, et hingamispäev on sôpruse mälestusmärk, meeldetuletus neist tôenditest, mis on nende vabaduse ja usalduse aluseks.

Môned eelistavad Siinai juurde jääda

      Sulastest usklikud eelistavad sageli määramatuks ajaks  Siinai mäe juurde jääda, otsides juhiseid ja julgeolekut seal pakutavast suurest reeglite koodeksist, samuti andestuse ja päästmise sümbolitest.

Môned sulased näivad isegi eelistavat “môistukônet”. See sisendab neile enam aukartust ja lisab salapära. Näib, et mônedele religioossetele juhtidele annab see ka erilise môju ja vôimu. Neid austatakse vähemteadlike sulaste poolt kui “Jumala saladuste majapidajaid.”5

Jumala “saladused” aga ei ole mässitud salastamisloori – nagu seda olid Pauluse päevade hoolikalt varjatud müstilised religioonid. Jumala saladused on täielikult ilmutatud ja teatavaks tehtud.6  Tegelikult osutab Vana Testament, et Jumala kôige tähtsam saladus on Kristus ise.7  Jeesus aga ei tulnud tôde varjama. Vastupidi – Ta tuli seda selgeks ja lihtsaks tegema.

Môned vaatavad isegi igatsuse ja kahjutundega tagasi Siinai piksemürinale ja välkudele. Ma otse kuulen môningaid ütlevat: “Kui hea oleks kui Jumal meie kurja maailma peale jälle oma häält tôstaks!”

Sôpradele meeldib seevastu meelde tuletada, et koobas, kus Jumal Elijaga “vaiksel, tasasel häälel” kôneles, asus otse sealsamas – Siinai lähedal.8

      Sulastest saavad sôbrad

      Ma tunnen paljusid, kellele Jh 15,15 pakkumine rôômu on valmistanud. Nad tunnevad sôpruse vabaduse üle nii suurt rôômu, et  kônelevad  sageli  sellest,  kuidas  seda  küll  teistega   jagada vôiks. Loomulikult ei saa sôprust kellelegi peale pressida. Nagu andis nôu Jumala sôber Paulus: “Igaüks olgu enese môttes kindel omas veendumuses.”9

Kôik mida sôbrad saavad teha, on ôhutada ka teisi otsima samu tôendeid, mille nad ise on leidnud nii veenvad olevat. Ning see tähendab   k ô i k i   tôendeid – sealhulgas ka niinimetatud “Pühakirja julmusi”. Liigagi sageli rajanevad Jumalast ja lunastusest loodavad pildid vaid teatud valikule Piibli tekstidest, mitte Piiblile kui tervikule. Môned ustavad sulased nii ütevadki: “Pisut siit, pisut sealt.” Mida aga öelda ülejäänud tekstide kohta?

 Ülejäänud osad

     Näib loogilisena, et igaüks, kes väidab tervet Piiblit olevat usaldusväärse, peaks rajama oma arusaamise, oma elumalli, oma filosoofia, oma pildi Jumalast ja lunastusest kôigi kuuekümne kuue Piibli raamatu sisule. Kui miski Piiblis ei näi minu mudeli, minu malliga kooskôlas olevat, siis ma kas ei saa teksti tähendusest aru vôi vajab parandamist minu mudel ise.

Kui olin kuueteistkümnene ja käisin parajasti California keskkoolis, astusin automehaanikute klassi. Klassile hakkas väga meeldima meie lugupeetud ôpetaja, mr. Grubb. Ta jagas meid paaridesse ning igale paarile usaldati soliidses vanuses sôiduriist. Meie ülesanne oli auto juppideks lahti vôtta – ka mootor. Pidime laagreid ja klappe nühkima ning muud remonti tegema viisil, nagu see 55 aastat tagasi tavaks oli.

Pärast seda pidime kôik jälle ilusti kokku panema. Nüüd saabus kôige tähtsam hetk. Kui auto käima läks, saime hinde, millega vôis edasi ôppida. Kui mitte…  Tegelikult ma ei suuda meelde tuletada, mis pidi siis saama, sest meie auto läks suure mürina ja kolinaga siiski käima. Môned semud tulid veel peale ja me sôitsime vôidukalt ümber kvartali.

Ja ometi oli üks probleem. Meile paistis, et môned osad olid üle jäänud. Mr. Grubb oli ônneks väga lahke ja me saime oma hinde kätte. Loomulikult ei oleks ma olnud valmis selle autoga kuhugile kaugemale sôitma. Mitte nende “ülejäänud” osadeta!

Môni aeg tagasi saadeti mulle äsja ilmunud abimaterjal Johannese evangeeliumi uurimiseks. Üheks väljaandes nimetatud eesmärgiks oli lugeda Piiblit tervikuna. Tegin raamatukese erilise huviga lahti, et näha mida on selles öeldud Jh 16,26 kohta. Nagu mäletate, ütleb Jeesus selles salmis “selgesti ja lihtsalt”, et Tal ei ole tarvis meie eest Isa paluda, kuna Isa armastab meid ise.

Selles raamatus ei olnud salmi kohta ühtki kommentaari. Ei olnud kommentaari ka kommentaari puudumise kohta. Kui autori telefoninumbri leidsin ja talt lugupidavalt küsisin, miks see nii on, selgitas ta, et ei suutnud leida viisi, kuidas seda salmi traditsioonilise mudeliga kokku sobitada. Mulle tulid kohe meelde autoparandus keskkooli päevil ja need “ülejäänud” jupid”.

Pilt Jumalast kôigis kuuekümne kuues raamatus

      Aastate kestel on mul olnud eesôigus juhendada gruppe Piibli kôigi kuuekümne kuue raamatu uurimisel, kusjuures meie ainsaks eesmärgiks oli saada ôige pilt Jumalast. Me ei kulutanud aega sellele, et vaielda, kuidas Jumal dinosauruse Noa laeva paigutas! Kuid me   k u l u t a s i m e   aega, küsides, missugune pidi olema see Jumal, kes kôik inimesed seekord uputas.

Mul on meeles ôhtu, kui üks 84-aastane jumalakartlik daam tôusis püsti ja läks kolmesajaliikmelise kuulajaskonna ette. “Ma tahtsin teile öelda,” alustas ta märkimisväärselt kindla häälega, “et olen armastanud oma Issandat kogu elu. Nüüd aga, mil me oleme kôik need kuuskümmend kuus raamatut koos läbi vôtnud, ma mitte lihtsalt ei armasta Teda – Ta   m e e l d i b   mulle!”

Eriti meeldiv on olnud vôtta Piibli kôik kuuskümmend kuus raamatut läbi koos lastega. Nad on nii avameelsed oma küsimuste ja tähelepanekutega!

Ühel ôhtupoolikul olime jôudnud just Vana Testamendi ôpetuseni “silm silma ja hammas hamba vastu”.10  Meenutati, et Jeesus ju ütles, et enam ei ole tarvis nii teha. Seeasemel tuleb meil teine pôsk keerata!

Küsisin lastelt, mis nad teeksid, kui keegi neil ühe hamba välja lööks.  Pärast mitmeid ettepanekuid esitas minu kôrval istuv kaheksa-aastane Casey, kelle jalad veel pôrandanigi ei ulatunud, oma hoolikalt kokkuseatud otsuse:

“Esmalt lööksin   t e m a l   hamba välja, seejärel keeraksin talle pôse!”

Teisel korral kôelesime Piiblis kirjapandud paljudest viidetest ôelate hävitamise kohta Jumala poolt. Küsisin lastelt, kas nende emad on neile kunagi öelnud: “Tee, mis ma ütlesin – muidu ma tapan su!”?

“Jaa!” oli kogu grupi rôômsameelne vastus.

“Kas ema môtles seda tôsiselt?” nôudsin.

“Loomulikult mitte!” vastas väike Tiina. “Nii lihtsalt räägitakse!” (I will kill you! on inglise keeles harilik kônekujund, ega tähenda midagi dramaatilist. – Tlk.)

“Kas te ei arva, et ka Jumal kasutab Piiblis lihtsalt kônekujundit?” jätkasin küsitelu. Lapsed ütlesid, et pole sellega nôus. “Kas see siis tähendab, et ema armsatab teid rohkem kui Jumal?”

Viimaks oli taas Casey see, kes vaikuse lôpetas. Olles asja läbi môelnud, lausus ta veendunult: “Mine nüüd ikka!”

Oleksin vôinud väita, et sellised probleemid saab kôige paremini lahendada, kui lôpetada küsimuste esitamine ning lihtsalt uskuda, mida Jumal ütleb. Loomulikult oleks see meie reisile läbi Piibli lôpu teinud. Taibukad lapsed väsivad kiiresti, kui kôiketeadjad täiskasvanud neile lihtsalt ütlevad, mida nad uskuma peavad!

Olen siiski kindel, et Jumalale meeldis kuulata, kuidas meie lastegrupp Tema kohta môtteid vahetas. See oli ohutustunne, see oli vabadus – kônelda avameelselt Jumalast, mis môjutas neid kôik kuuskümmend kuus raamatut üksteise järel läbi lugema!

 “Jumal, tänan Sind kôigi kuuekümne kuue raamatu eest!”

      Hiljuti Briti saartel käies kuulsin väikesest tütarlaspsest Leilanist, kes oli saatnud Jumalale môned kirjad. Sain ka teada, et vaatamata oma noorusele, oli ta läbi lugenud kôik Piibli raamatud. Ta oli otsustanud, et kôigis kuuekümne kuues raamatus kirjeldatud Jumal peab tôepoolest tähelepanuväärne Isik olema!

Sôitsime Sotimaale tüdrukut vaatama. Istudes Leilani aias Edinburghis, palusime tal môni kiri meile ette lugeda.

“Kuulake, see meeldib mulle endale kôige rohkem!” alustas ta.

Kallis Jumal,

 Ma olen Sulle nii tänulik, et oled mind loonud!

Tänan Sind kôigi kuuekümne kuue raamatu eest   

– 39 Vanas Teatamendis ja

                           27 Uues.

Nende kaudu saame me Sinust

palju rohkem teada!

                   Sinu sôber Leilani

“Sul on veel postskriptum,” panin tähele.

“Oh, see on üsna lühike: “Me kôik teame, et see on tôsi!”

“See tähendab,” seletas Leilani, “et me teame, et mis Piibel ütleb, on tôsi!”

Ma tean, et Leilan meeldiks ka teile. Ta on üks Jumala sôpradest!

Copyright © 2010 - 2018 Speaking Well of God, Inc. All rights reserved. Terms of Use | Privacy Policy | Website by NewBlood