Home » Kirjalikke materjale » Teenistujad või sõbrad » KAS SA KARDAKSID KOHTUDA JUMALAGA?

KAS SA KARDAKSID KOHTUDA JUMALAGA?

Esta página también está disponible en: English, Russian, Spanish, Arabic, Latvian, Bulgarian

Kas sa kardaksid kohtuda Jumalaga?”

“Jaa, ôudselt!”

“Aga…miks?”

Kalmistul tibas vihma. Sotlasest hauakaevaja seisatas hetkeks ning silmitses tuhandeid hauakive vana kiriku ümber. (Mees oli kohakaasluse alusel veel kiriku pühapäevakooli eestseisjaks.)

“Aga Piiblis on ju nii palju kohutavaid lugusid!”

Olin esitanud sama küsimuse paljudele inimestele Briti saartel, inimestele väga erinevatest keskkondadest. Mul oli seljataga peaaegu kakskümmend tuhat kilomeetrit selle kauni saareriigi eri osades. Soovisin môista, miks inimesed sellel kunagi läbinisti kristlikul maal veel nüüdki käivad regulaarselt kirikus – ning tunnistavad end isegi uskuvat Jumalat!

Ühel reisil küsitlesin vana daami, kes oli pühendanud kogu oma pika elu lastele – et neid Piiblit tundma ôpetada. “Kas  k a      t e i e   kardaksite kohtuda Jumalaga?”

“Oh, ei sugugi.”

“Miks mitte?”

“Piiblis on ju nii  palju imelisi jutustusi Jumala armastusest!”

“Aga mida öelda kôigi nende kohutavate lugude kohta?”

“Ei, me ei pühenda eriti palju aega kogu sellele julmusele. Mulle meeldib rôhutada seda, mis kôneleb Jumala armastusest.”

“Aga Ilmutuse raamatu tulejärv?”

“Ei mingit probleemi – lastega ei käsitle me Piibli viimast raamatut  üldse!”

“Aga on ju veel veeuputus Esimeses Moosese raamatus, kus Jumal peale kaheksa inimese kôik ülejäänud uputas?”

“Lastel ei ole ka siin midagi rasket. Neil on teravalt arenenud ôiglusetunne ning neile meeldib eriti lugu sellest, kuidas Jumal need kaheksa laevas olnut päästis!”

Hauakaevaja ja see vana usuôpetaja ei kuulu ilmselt nende Suurbritannia elanike hulka, kes kristluse hüljanud on. Paljude teiste

puhul on aga just see Pühakirjas esitatud “julmus” neid nii Jumalast kui kirikust vôôrduma pannud.

Inimesi kônetades kuulsin sageli viiteid pôrgu ôudustele ning kinnitusi, kui vôimatu on usaldada Jumalat, kes nôuab kuulekust igavese piina ähvardusel. Vôi nagu üks Shakespeare’i mängiv näitleja  üsna ägedalt kinnitas: “Ühegi religiooni jumal ei ole nii julm kui Vana Testamendi Jumal!” Ta meenutas ôudusega lapsepôlvest tuntud jumalat – ja ühtki usaldusväärsemat ei olnud selle asemele astunud…

Kuid Briti saarte elanikud on sama sôbralikud, nagu olen neid teadnud olevat  endistelgi aegadel. Kodu ja perekond on ikka veel ühiskonna keskpunktiks. Seda soojust  ja sôbralikkust aga, mida perekonnad omal ajal leidsid kirikust, otsitakse nüüd kusagilt mujalt. Üks lemmikpaikadest on naabruses asuv joogikoht.

“Miks on kirikud  nii tühjad ja kôrtsid nii täis?”

“Parem teenindamine, mis muud!” oli ühel Londoni – äsja pensionile läinud – jäätisemüüjal vastus valmis. Kepile toetudes silmitses ta  enesega rahuloleval ilmel laudadega kinnilöödud külakirikut, mille ta endale varsti ära  osta lootis ning elamuks muuta kavatses.

“Kas te kardaksite kohtuda Jumalaga?”

“Mispärast? Ma ei karda kedagi. Peale selle olen ma alati korralik inimene olnud. Maaslamajat pole ma kunagi jalaga löönud.”

“Kas käisite selles kirikus, enne kui see laudadega kinni  löödi?”

“Kirikusse pole ma aastaid saanud.  Nojah, väikese poisina käisin pühapäevakoolis. Kuid selleks mind sunniti!”

“Kes sundis?”

“Ema!”

Nii nagu selle pensionärist jäätisemüüja puhul, kohtasin veel paljusid teisi, kelle emad ja vanaemad olid hoolitsenud nende pühapäevakoolis käimise eest. Kui nad vanemaks said, tôid paljud vastuseta jäänud küsimused kaasa illusioonide haihtumise. Just seda terminit tarvitati sageli – illusioonide haihtumine Piibli, kiriku, Jumala suhtes. Sellelsamal maal, mis on teinud nii palju Piibli ülemaailmseks levitamiseks, lausus üks raamatukaupmees: “Kui ma müün kaks piiblit päevas, on mul hästi läinud!”

Paljud soovivad, et vôiksid uskuda

     Kuid ehkki nii üksikisikud kui perekonnad tunnistasid oma uskmatust, kostis ridade vahelt läbi nende salajane soov – kui hea oleks siiski, kui oleks Keegi, keda vôiks usaldada. Kui oleks Jumal, kelle tegudel oleks môte tänapäeva inimese jaoks.    

     “Kas soovite mônikord, et vôiksite veel Jumalat uskuda?”

“Jah, tôepoolest,” vastas kôhklemata üks tuntud iiri telekommentaator, kes väikese poisina oli igal pühapäeval vähemalt kolmes kirikus käinud ja vôis praegugi veel piiblitekste peast tsiteerida. “Kuid tema kohta pole lihtsalt tôendeid!”

Seistes tillukesel sillal Avoni-äärses Stratfordis – Shakespeare’i linnas – vestlesin alla kanalile vaadates lihaselise mootorratturiga, kes kinnitas, et ta pole iial Jumalat uskunud.

“Olete kunagi üldse Piiblit lugenud?”

“Ei iial!”

“Kirikus käinud?”

“Ei!”

“Kui jôuame oma eluteekonna lôpule, avastame, et teiselpool on siiski Keegi.”

“Jah, küllap tôesti.”

“Kui osutub, et Jumal on tôesti olemas, kas kardaksite Temaga kohtuda?”

      “Ei. Kui Jumal on tôesti olemas, siis olen kindel, et Ta on “oma poiss”!” Noormees ei lausunud neid sônu kerglaselt. Üsna tôsiselt lisas ta, et seni kui Jumalast midagi kindlat teada  saame,

peaksime vähemalt üksteise vastu head olema. “Ei, tôelist pôrgut ei saa olla!” lausus ta. “Pôrgu – see on inimesed ise. Inimesed, kes on üksteise vastu hundid!”

Paistis, nagu môtleks see tahumatu välimusega siklimees tôepoolest nii: kui hea oleks, kui selline Jumal, keda ta äsja kirjeldanud oli, olemas oleks. Üks asi näis siiski kindel: üldlevinud pilt Jumala kohta on talle vastuvôtmatu.

     Môned mu kaaasvestlejaist olid usuôpetust saanud, teised mitte. Üks aga oli paljudele Jumalat mitte uskuvatele inimestele ühine: nad kônelesid – ebamääraselt – mingist kaugest, kuid heategevast Jôust.

“Jumal on mingi ebamäärane, hea Jôud,” lausus üks noor ema oma pühapäevakoolipäevi meenutades.

Ühel Loode-Inglismaa rannal kohtasin neljaliikmelist perekonda. Kurvalt meenutas pereema, kuidas nii kirikuskäimine kui usk nende perest järkjärgult kadunud oli. “Jumal ja kirik on meie jaoks liiga kauged,” selgitas ta. “Neil pole enam tähendust.” Hoolimata aastatepikkusest kirikus- ja pühapäevakoolis käimisest ei suutnud ükski perekonnaliige meenutada ainsatki juhtumit Piiblist.

“Jah, kui oleks jumal, vôiks tôesti uuesti peale hakata – kuid missugune see jumal oleks?”

Üheteist-aastane Lorry sônas vaikselt: “Ta peaks olema selline, keda vôiks usaldada, kes mind iial maha ei jätaks…”

Kas on olemas Keegi, keda vôiksime usaldada?

Poleks kasu, kui püüaksime neid probleeme lahendada lihtsalt Piiblit tsiteerides. Just Piibli pilt Jumalast – selline, nagu mu vestluskaaslased seda nägid – oli pannud neid Piibli väidetes kahtlema.  Ning  meeldivate lugude meenutamisest poleks küllalt,

kaalumaks üles  Pühakirjas esitatud  “julmusi”. Millistes Pühakirja tekstides   vôime  tegelikku tôde leida? Paljude môtlejate inimeste

jaoks on Piibel kaotanud oma autoriteedi, kuna neile tundub, nagu poleks kôik selles loogiline      Ühe eduka ärimehe abikaasa püüdis leida ôigeid sônu, et anda edasi oma pilti Jumalast. “Ebajärjekindel, meelevaldne…” alustas ta, ning lausus lôpuks: “Ei, “julm” on ôige sôna.”  “Ja ometi”, jätkas ta môtisklust, “miks ei vôiks me hoida seda, mis kristluses on väärtuslikku – näiteks armastada ligimest nagu iseennast – kuid ilma kristlaste jumalata?” Nagu paljud teisedki, oli ka tema üles kasvanud pühapäevakoolis, nüüd aga – mônevôrra seda kahetsedes – nimetas end “ateistiks”.      Mônda aega tagasi tunnistas kuninganna Elisabeth avalikult: britlased ei hinda midagi kôrgemalt kui  oma vabadust ja individuaalsust. Sajandeid on nad kaitsnud – sageli elu hinnaga – oma ôigust teenida Jumalat ja käia kirikus just nii, nagu nemad seda

soovivad. Ja nüüd kasutavad paljud sama vabadust – selleks et kirikust eemale jääda.

Jumalat, Piiblit ja kirikut ei peeta niivôrd ohuks sellele kallikspeetud vabadusele, kuivôrd lihtsalt ebaoluliseks. Arvatakse, et need kolm asja kuuluvad minevikku, aristokraatide ajastusse, kui vabadus oli ainult privilegeeritud väheste jaoks ning selle ilma vägevad kasutasid vaeste ebausku ära enda huvides.

Kogu Briti saartel leidub mälestisi aastatest, mil kristlusel oli kaugelt suurem autoriteet kui praegu. Sageli on aga tegemist mälestusmärkidega mitte ainult üksikisiku vaprusest ja usust, vaid ka pikast pimedast ajastust – kui religioon, sealhulgas kristlus, püüdis sageli üsna barbaarsete vahenditega vabadust ja individuaalsust alla suruda.

Chesteris, Inglismaa ja Walesi pôhjapiiri lähedal, on  otse teeservas lihtne kivist mälestussammas, mis aitab meil meenutada, et sellist julma rôhumist on harrastanud enam kui üks kristluse haru. Samba pealiskirjas on öeldud, et George Marsh, protestantlik kirikutegelane, “pôletati selle paiga lähedal tôe eest elavalt ” verise Mary ajal, a. 1555.” Sama sammas on ühtlasti ka

monumendiks  John  Pleasingtonile,  roomakatoliku preestrile, kes

“suri siin märtrisurma” protestantide käe läbi a. 1679 ning “kanoniseeriti   pühakuks a. 1970”.  Môlemad   ketserid   saadeti

surma ühe ja sama kristliku Jumala nimel, pôletamisele kogunenud rahvahulgale aga vôis vaevalt ette heita, kui nad sellisesse Jumalasse vaid kartuse ja segaste tunnetega suhtusid.

Isegi hilisematel, enamvalgustatud aegadel tundub paljudele inimestele, et Jumal, Piibel ja kirik ei aita sugugi kaasa üksikisiku vabadusele, individuaalsusele ja väärikusele. Ja kuna ei suudeta kristluses loogikat leida, on paljud ilmselt läinud kergemat teed, pidades nii Jumalat kui religiooni –  nii nagu Stonehenge’i  ja Towerit – küll Briti värvika kultuuripärandi osaks, mida tuleb säilitada ja kalliks pidada, kuid mis ei ole enam osaks tänapäeva elustiilist.

Kas on saabunud kristliku ajastu lôpp?

Üks teine mootorrattur ütles mulle Stratfordis: “Kui olin pühapäevakoolilaps, uskusin sôbralikku Jumalat. Nüüd ei tunne ma enam Tema järele vajadust.” Seda seisukohta jagavad nii paljud, et viimasel ajal on muutunud kombeks kônelda kristliku ajastu lôpust nii Suurbritannias kui suures osas Euroopast.

“Et olla korralikud inimesed, ei tarvitse meil seepärast veel kirikus käia,” märkis elegantne lihunik Barry oma helepunasele veoautole toetudes. Kui  pärisin ta käest suure kiriku nime, mis asus ta kaupluse vastas üle tänava, raputas ta naerdes pead. “Te ei päri ôige inimese käest. Ma ei usu Jumalat ega käi iialgi kirikus.” Ja Barry näis tôesti “korralik inimene”!

Oleks loogiline, et ajastul, mil kristlus oli valitsev, pidanuks eri seisukohtadega inimesed üksteisesse suurema lugupidamise ja viisakusega suhtuma. Kuid nagu üks Oxfordi raamatukogutöötaja – ise pühendunud kristlane – märkis: “Religiooni hääbumine Briti saartel on kindlasti toonud kaasa ühe hea asja – inimesed on nüüd vastastikku palju sallivamad kui enne.”

     Jumala jaoks peab see tôesti suur pettumus olema, et nii paljud kenad inimesed nii Briti saartel kui üle kogu maailma seostavad Teda minevikuga – vähem vaba, vähem tsiviliseeritud ajastuga.  Kuidas Ta küll sooviks, et nad kuuleksid kusagilt Tema Poja uskumatut ettepanekut tehtud juba peaaegu kaks tuhat aastat tagasi: “Ei, ma ei taha teid enam sulasteks nimetada. Pigem sooviksin teid hüüda sôpradeks!”      Milline riigisüsteem vôiks olla veel tsiviliseeritum, milline ühiskond vabam kui ühiskond, mille Juhiks oleks selline Jumal keda tutvustab meile Jh 15,15 tekst?

 

 

Copyright © 2010 - 2018 Speaking Well of God, Inc. All rights reserved. Terms of Use | Privacy Policy | Website by NewBlood